Kuvatud on postitused sildiga MM. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga MM. Kuva kõik postitused

reede, september 07, 2018

Hõbe ja pronksmedal MM-lt Sokchost!

Maailmameistrivõistlustel raadioorienteerumises Lõuna-Koreas Sokchos, võitis 144 MHz sagedusalas Eesti koondis hõbemedali koosseisus Tarmo Gede, Kalle Kuusik ja Andres Viira meeste 50 eakategoorias. Võit läks Venemaale ja kolmas oli Ameerika Ühendriikide koondis. Individuaalses arvestuses võitis Tarmo Gede samal alal pronksmedali, Kalle Kuusik oli 4 ja Andres Viira 11. 3,5 MHz sagedusalas toimunud jooksus jäi Eesti meeskond 4 kohale.

Tulemused on nähtavad võistlustulemuste lehel võistkondade arvestuses - https://ardf.darc.de/contest/18090407/180905m2+80-man.htm#M50
ja individuaalarvestuses -https://ardf.darc.de/contest/18090407/180905m2+80-erg.htm#M50
Kalle Kuusik 144 MHz finišis 05.09.2018
Foto: Korean Amateur Radio League(KARL)

Andres Viira 144 MHz finišis 05.09.2018
Foto: Korean Amateur Radio League(KARL)

Tarmo Gede 144 MHz finišis 05.09.2018
Foto: Korean Amateur Radio League(KARL)
Tarmo Gede 144 MHz rajal 1,5 km enne viimast rebast nuputamas selle asukohta. 05.09.2018
Foto:Hiroshi Izuta
Eesti meeskond Tarmo Gede, Kalle Kuusik ja Andres Viira
autasustamisel 05.09.2018
Foto: Antti Lukats

Tarmo Gede autasustamisel 05.09.2018
Foto: Antti Lukats





teisipäev, september 04, 2018

MM Sokchos

Seekordne MM toimub Sokchos, Lõuna-Koreas linnulennult vaid 33 km kaugusel Põhja-Korea piirist. Naabrite poolt kostab päev otsa kahuritega müristamist.  Momendil jääb selgusetuks, kas need on Kimi või Mooni sõdalaste hääled. Kaja järgi võib hinnata, et hääled tulevad teiselt poolt piiri. Igatahes läheme seda värki varsti uudistama. (Uudistamise käigus DNZ-s selgus, et kuigi paugutamine tuli teiselt poolt 38-ndat paralleeli tuli see siiski pärast Korea sõda Lõuna-Koreale jäänud alalt.)

Raadioorienteerumise kaart oli seekord väga roheline. Korra allamäge testisin selle läbitavust aga see polnud just hea mõte. Antti on M40 eakategoorias 15, Andres on M50 eakategoorias 9, Kalle 16 ja Tarmo 33. Tulemused on näha siin.


neljapäev, august 27, 2015

2014 MM Kasahhis

Rikas riik – vaene riik

October 29, 2014 at 11:53am
Jaanika Kuusik

Ilmselt enamus eestlasi ei tea Kasahstanist suurt midagi. Paljudele meenub see riik tänu Borati filmile, mis jätab veidi vildaka mulje. Kunagi Nõukogude Liitu kuulunud riigist mäletasin minagi vaid ähmaselt lugenud raamatust Külla akõnnile, mille pioneeriks astumisel saanud olin. Küll aga on ilmunud Minu sarjas Kasahstani endises pealinnas Almatõs (Alma-Atas) kolm aastat elanud eesti pere kogemustest asjalik raamat, mida enne sinna reisile minemist sirvida tasub.

Kasahstani, täpsemalt selle riigi väikeseks šveitsiks kutsutava Burabay piirkonda viis meid – kolme eestlast „rebasejahi“ e raadio-orienteerumise maailmameistrivõistlused. Viimaseid korraldatakse üle aasta vaheldumisi Euroopa meistrivõistlustega. Eestlastest on jäänud antud alaga tegelema hetkel vaid kolm meest, kes tiitlivõistlustest ja leedukate kord aastas korraldatavast treeningvõistlustest osa võtavad.  Piiravaks põhjuseks võimalused, kuna võistlustel käiakse oma raha eest ja aeg, sest raadio-orienteerumisega tegeletakse hobikorras töö ning muude alade kõrvalt.

Raadio-orienteerumine on suhteliselt tundmatu spordiala, ühendades spordi ja raadiotehnilised võimalused ning kuuludes ERAÜ (Eesti Raadioamatööride Ühing) alla. Arvestust peetakse eraldi neljal alal: klassikalises peilimisjooksus kahel erineval sagedusel, mille puhul on metsa peidetud viis raadiosaatjat e „rebast“, mis saadavad teatud intervalliga morsesignaali ja mille sportlane vastuvõtjaga kinni püüab; sprindidistantsil on võislejatel vaja leida kuni 10 raadiosaatjat, mis töötavad kiirema intervalliga; foxooring on tavalisele orienteerumisele sarnasem spordiala, mille puhul on metsas võimsamate saatjate asemel punktides väiksema kuuldeulatusega mikromajakad,  mis on kuulda vaid kaardile märgitud aladel.

Foxooringus on metsas on 10 punkti, millest erineva vanuseklassi võistlejad võtavad vastava arvu punkte vabalt valitud järjekorras. Kahe esimese klassikalise „rebasejahi“ distantsil peetakse ka võistkondlikku arvestust, mille puhul ühe vanusegrupi kaks parimat tulemust liidetakse kokku. Eestlastel on õnnestunud Bulgaaria 2009nda aasta EM-il võita kaks pronksi Venemaa ja Ukraina järel, kes on antud alal tugevaimad maailmas. Varasematelt suurvõistlustelt on individuaalseid medaleid koju toonud Andres Talver.

Seekordsel MM-il oli esindatud 24 riiki 249 võistlejaga. Kui eestlaste parimad kohad jäid esimese kolmandiku hulka siis rõõmu tunti leedukate üle, kellele oli seekordne MM läbi aegade üheks edukaimaks suurvõistluseks.

Burabay looduskaitseala asub Astanast 250 km kaugusel ja sinna viib kolmerealine betoonist maantee. Autosid sõidab aga sellel teel millegipärast vähe. Mõtlen väikese kurbusega meie liiklustihedale Tallinna-Tartu maanteele. Hiljem selgub ka laia tee pea-eesmärk: seda mööda sõidab president Nursultan Nazarbajev oma Borovoje järve ääres asuvasse residentsi. Tema naabruses asub ka Putini suveresidents, mille viimane olevat Nazarbajevilt kingiks saanud.

Külavaheteed ja tänavad on aga viletsas seisukorras ja nähes teetöid tegevaid mehi, mõistame miks see nii on. Lokkav lohakus ja nõuka-aegne mentaliteet, millesarnast Eestis kunagi nähtud ei ole, pole siin kuhugi kadunud. Kohalike elanike elumajad ja hotellid/ puhkeasutused on kõik eri-ilmelised ja ehitatud kättejuhtunud materjalist. Külapoekestes saab osta esmatarbekaupu leti tagant, leiba-saia on vaid ühte sorti, see-eest viinavalik on suur. Kõik see tekitab esialgu nostalgiat, hiljem teeb pisut kurvaks.

Burabay on ~7000 elanikuga küla Bolšoje Tšebatšje ja Borovoje järvede vahel, põhja poolt ümbritsetud Kokšetau mäeahelikuga.  Elu käib seal vaid puhkehooajal, juulist augusti lõpuni. Loendamatuid ja erinevaid majutusasutusi täis asula on siis puhkajatest tulvil, kes enamasti tulevad Venemaalt ja pealinnast Astanast. Burabays asuvad ka üle riigi tuntud sanatooriumid, kus viibimist saab lubada elanikkonna jõukam kiht.

Loodus on Burabays kaunis. Erinevalt bussiaknast nähtud mõõtmatule stepile järvederohke, mägine ja männimetsane. Igal mäel, mille tipp sarnaneb mõne elusolendiga, igal kaljul või suuremal kivil on siin oma legend. Viimased ongi, peale kohaliku koduloomuuseumi ja väikese loomaaia, paikkonna suurimateks vaatamisväärsusteks. 5000 tenge eest teeb kohalik taksojuht meile 2,5 tunnise ekskursiooni.

Kuigi piirkonda peetakse Kasahstani pärliks, siis seda muljet kipuvad varjutama kõikjal vaatamisväärsuste juures kividele soditud nimed, maas vedelevad konid ja klaasikillud ning puudele seotud suvalised lindikesed/paelakesed, mille abil loodetakse soovide täitumist.

Imestama paneb ka kohalik teenindus, mille eesmärk on „lollilt“ turistilt võimalikult suur summa koorida. Ühel õhtul, kui oleme leidnud baari kus istuda ja veini juua ning midagi väikest süüa, selgub et menüüs olevat vanad hinnad ja teenindaja paneb silmagi pilgutamata neile pool otsa. Samuti tulevat juurde maksta eraldi (plaadi) muusika ja 10 % teeninduse eest. Hiljem kuuleme, et hindu ongi kergitanud pealinnast ja Venemaalt tulnud rikkurid, kes ei tea mida oma rahaga peale hakata ja maksavad rohkem kui neilt küsitakse.

Kui eelnev välja arvata siis muidu on kohalikud inimesed hästi toredad, avatud, positiivsed. Kogen seda võttes omal käel ette sõidu lähimasse, 20 km kaugusel asuvasse Shuchinski linna. Otsustan minna kohaliku bussiga ja asutan end lähimasse peatusesse ootama. Mõne aja pärast peatub eemal asuva poekese juures väikebuss, mille juht hüüab midagi. „Kas te tahate linna sõita“, kuulen lõpuks. Mõtlen endamisi missugust linna tema silmas peab. Selgub, et sama, kuid ikka takistab mind läänellik rikutud mõttemall esialgu autosse istumast. Endast siiski võitu saanud ja vaadanud sõbralikuna paistavat autojuhti, otsustan riskida. Kolme lapse isa osutub jutukaks, kes räägib meelsasti kohalikust elust ja näitab linna.

Shuchinsk on endise tippsuusataja Vladimir Smirnovi kodulinn. Kasahstanile kuulsust toonud sportlasele lubas president  Nazarbajev ehitada maja, mis aga siiani pooleliolevana seisab. Autojuht näitab uhkusega veel linnas asuva järve kaldale rajatavat golfiväljakut. Linna servas kõrgub pooleliolev suusahüppemägi mis ei saagi kunagi valmis, sest ehituse käigus selgus, et kliima (tugevad tuuled) ega pinnas ei sobigi selliseks ehitiseks. Küll aga asub Shuchinskis toimiv mäesuusakeskus.

Kuna lendame Astanaasse Istanbuli kaudu ja tagasi tuleme sama teed, siis jätame reisi kolm viimast päeva pealinnaga tutvumiseks. Tagantjärele tundub seda paljugi olevat, mida kinnitab ühe kohaliku ütlus, et Almatõga tutvumiseks kulub kolm päeva aga Astanas piisab ühestki. Linn üllatab pompoossete kõrghoonetega. Suurusehullustus torkab silma kõikjal: kuni 30 korruselised kortermajad, hotellid, kaubanduskeskused ja muidugi võimsad autod.

Presidendipaleest avaneb linna poole uhke vaade: peatänav, mida palistavad valitsuse-, ministeeriumite-, ja ärihooned. Tänava keskel asub Baytereki monument, kus saab pileti lunastanu liftiga üles sõita ja samuti linnavaadet nautida. Boonuseks võib unistuste täitumist soovida Nazarbajevi käejäljendil oma kätt hoides. Inimesed ei jäta seda võimalust kasutamata, sest kahjuks kõik presidendi marjamaale ei mahu.

Kasahstan on rikas riik oma maavarade poolest. Mendelejevi tabeli elementidest on sealt leitud 99 ja 60 neist ka kaevandatakse. Raha tundub riigil väga palju olevat, mis kahjuks piirkonniti ja inimeste vahel ebaühlaselt jaotunud. Inimesed on aga pealtnäha rahulolevad, presidendile ollakse riigis valitseva üldise rahu eest tänulikud. Elab ju riigis sõbralikult koos enam kui 130 eri rahvust ja ükski neist ei domineeri. See seletab kasahhide mitte nii tugevat rahvuslikku tunnetust kui see eestlastel on. Ametlikeks keelteks on kasahhi ja vene. Kuigi vene keelega saab pea kõikjal hakkama, siis lõunapoolsetes piirkondades ei pruugi sellest piisata.

Linna on ehitatud loendamatuid meelelahutusasutusi. Suur ooperi- ja balletiteater, tsirkusehoone ning peale kontserdimaja veel hulgaliselt kontserdisaale. Üks neist asub näiteks Nazarbajevi ideel põhinevas ja briti arhitekti Sir Norman Fosteri kavandatud Rahu- ja Kooskõla palees, mis on püramiidikujuline klaasist 62 meetri kõrgune hoone. Peale kontserdisaali, mis mahutab 1300 inimest ja kus keskmiselt kord kuus üritus toimub, asub palees suur konverentsisaal ja muuseum, kus eksponeeritakse Kashastanis elavate rahvuste rahvariideid. Palees korraldab president kongresse ja tippkohtumisi välisriikide juhtidega. Imestama paneb kuidas küll selliseid hooneid üleval suudetakse pidada. Eriti veel siis, kui need pidevat kasutust ei leia ja sealseid ekstreemseid ilmaolusid silmas pidades, mil talvel võib külma olla kuni -40 ja suvel sama palju plussi.

Reisi lõpupoole ei imesta me enam millegi üle. Ei selle üle, et taksoks võib osutuda iga era-auto, mis su kõrval peatub, hinnas tuleb vaid enne kokku leppida. Ega ka selle üle, et hotellitubadel on tunnihinnad ja magada tuleb kivikõval voodil. Nalja saab siis, kui õlle joomiseks kõrt pakutakse ja ka siis, kui hommikusöögiks traditsiooniliselt rootsi laua asemel tuleb paberilipikul kirjapandust umbes 12- st toidust ja joogist valida 5-6. Kaksipidi mõtlemist tekitab ühe hotelli saunas asuv eraldi magamistuba laia voodiga.

Meie mõistes normaalset kohvi saab vaid pealinna nooblimates kohvikutes. Igal pool mujal on levinud lahustuva kohvi või tee joomine. Meeldivaks üllatuseks saab Astana viisakas liiklus, millest meil eeskuju tasuks võtta. Maailma noorimaks peetav pealinn elab praegu maailmanäituse Expo 2017 ettevalmistamise rütmis. Silma torkab lakkamatu ehitustegevus, kokku ei hoita millegi arvelt, kui siis ainult kvaliteedi. Kasu lõikavad sellest paljud välisettevõttedki. Praegu ainsana kasutatava ühistrantspordi – bussi kõrvale tuleb ka linnarong.

Kasahstan jääb meelde oma vastuolulisuses. Koos eksisteerivad ääretu rikkus ja vaesus, puutumatu ja rikutud loodus, traditsiooniline maaelu ja linnastumine. Riigi suurimaks rikkuseks on aga sealsed külalislahked inimesed, kellesarnaseid ei mäleta ma kusagil mujal kohanud olevat. Tahaks vaid loota, et  raha võim ei ole Kasahstanis suur ja igavene ja helge tulevik ootab ka neid inimesi kel seda vähe või natukene on.

Box:
Kasahstani pindala: 2724, 9 tuh ruutkilomeetrit
Rahvaarv (2013 a seisuga)16 934 100
Kurss: 1 euro = 235 tenget (KZT)
Keskmine palk (erinevate küsitletud allikate põhjal)25 000 – 150 000 KZT
Kohvi hind pealinnas: 600 – 700 KZT
Bensiini hind: 95 160 KZT, diisel  115 KZT
Tulemused - http://ardf.darc.de/contest/14090812/14090812.htm
Pildid MM 1 - http://ardf.de/Aktuell/Ablage/2014/ARDF-WM-Burabay_2014/index_aktuell.html
Pildid MM 2 - https://www.flickr.com/photos/ddwilliams/sets/72157647655407981/
Pildid MM 3 - https://www.dropbox.com/sh/o6ls99bob7hqf4y/AADqDwwS1MjTGnt4x26s_2RUa?dl=0
Pildid Leedukate treeningvõistlusest - https://plus.google.com/u/0/photos/107960292987350631387/albums/6047082377179672129
Artikkel Postimehes - http://tarbija24.postimees.ee/2943429/vaene-rikas-riik

Vana kuld

Seiklusjutt maalt ja mägedest ehk kuidas MM-võistlust võidetakse Rebasejaht Slovakkia Tatranskie Matliares, 2-7 september 2002



2. september 

Andres Talver ja Ove Uhtlik asusid Tallinnast teele autoga pühapäeval 1. septembril õhtul kella 7 paiku. Kalle Kuusik ja mina startime esmaspäeva öösel kella 4 ajal, et jõuda Tallinna lennujaama kell 6.20 väljuvale Tallinn-Helsinki lennukile ja edasi Vantaalt ümberistumisega Helsinki-Budapesti lennukile. Naudime Finnair-i hõbekaardi omaniku privileege ärireisijatele mõeldud ootesaalis, nii Tallinnas, kui ka Vantaal. Muide - hiljem juba kohapeal hotellis oma reisijate salongis kaasas olnud koti sisu revideerides avastasime Kallega, et Prantsusmaal toimunud EM võistlustel kingitud Šveitsi taskunuga ei takistanud mul keegi lennuki(te) salongi kaasa võtmast… Niipalju nendest lennujaamade turvakontrollist. Budapesti passikontroll tundis millegipärast minu passi vastu tavakohaselt tunduvalt pikemat huvi ja kontrollis korduvalt viisakeeluga inimeste nimekirja, kuid sellega ka kogu uurimine piirdus. Üllatus ootas meid aga Nationali rendiautode klienditeenindusboksi otsimisel kui selgus, et firma oma boksi lennujaamas ei omagi, selle eest olid nad tööle rakendanud ühe oma Minivani, millega kunded paar kilomeetrit eemal asuvasse esindusse toimetati. Nationalist saime ka Budapesti linnakaardi, mille abil asusime teele Tatrate poole. Kuna auto rent oli soodus, siis lisajuhi eest asuti kohe ka lisaraha soovima. Selle asemel jaotasime Kallega rollid nii, et mina jään kaardilugejaks ja Kalle piloodiks ning kokkuhoitud raha eest teeme parem mõned lisaõlled. Esimene katsumus ootas meid kohe Budapesti poole keerates. Kuna teetähistus oli puudulik, siis ei õnnestunud meil keerata lennujaamast kesklinna suunduva tee keskel olevale kiirteeribale. Sõites paralleelselt kiirteega takistasid meie marsruuti õige varsti teeremondid, mis tõid endaga kaasa sõidu äärelinna, mille kohta aga puudus meil aga igasugune kartograafiline informatsioon. Kasutades orienteerumises tuntud võtteid, jõudsime ca 10 minuti pärast juba kaardistatud alale ja sattusime tipptunni ummikutesse Kuigi sõidu algus oli ebaharilikult rabe, sujus edasine sõit juba vastavalt internetist hangitud teelegendidele ja libedalt. Positiivne üllatus ootas meid Slovakkia piiril, kus olime juba valmis tasuma sõiduki aastamaksu, kuid õnneks piisas vaid kvartali jao (100 SKK) maksmisest. Lõunasöögiks otsisime pikalt sobivat paika piirilt kuni Zvolenini, kuid igal pool olid suured reisibussid oma kundedega teeäärsed söögikohad ära vallutanud. Lõpuks õnnestus meil lõunatada paar versta enne Zvolenit ühes söögitares, kus kahekäiguline söögikord läks maksma á 100 SKK ehk ca 34 EEK, loomulikult olime üllatunud. Siin pidasime esimese mobla-sideseansi ka Andrese ja Ovega. Ove telefon teatas optimistlikus toonis, et Ove puhkab ja saabub tagasi nädala pärast, Andrese telefon oli aga täiesti funktsioneeriv ja lühikese usutluse järel selgus, et nad on jõudnud juba Tatratest ligikaudau sama kaugele kui meie, kuid asuvad alles Lõuna-Poolas. Popradi linnas, kust jääb kohalesõita vaid 30 km, otsustasime teha esimese tõsise shoppamise kohalikus kaubanduskeskuses ja nii kulutasime pool tunnikest. Selgus tõsiasi, et hinnatase on sama mis Eestis või isegi odavam, lisaks oli parkimine kesklinnas soodne 10 SKK per tund. Varusime üht-teist kaasa ja suundusime Hutniku hotelli, mis asus otse Kõrg-Tatrate jalamil. Teatasime orgkomiteele, et Eestist tuleb viie registreerunud sportlase asemel neli ja korraldajad pakkusid välja, et ma võin kämpingus telkimise asemel samuti hotellis ööbida, mille vastu mul, kui töötu rebasejahtija, loomulikult ei olnud midagi. Hotellitoad saime vaatega 2632 meetri kõrguse Lomnicky mäe otsa, mis tähendas, et tipu nägemiseks tuli pead 40º kuklasse kallutada. Kella 7 paiku kohtusime lõpuks ka Ove ja Andresega, kes seletamist mööda olid sööki otsides sõitnud läbi kohalikke õllekaid ja alles viiendas kohas õnnestus neil ka süüa saada, seetõttu saabusid nad kohale paar tundi hiljem loodetust. Kõige tähtsam aga kohale jõuti ja kõik ühes tükis. 

3. september 

Hommikul toimus ametlik treening, mille käigus sai testida Sport-Ident süsteemi kasutamist ja loomulikult ka pillide ja saatjate omapärasid mäenõlva tingimustes. Esimese probleemina tajusin ma saatjast eemaldudes, et orvandite vahel oli 2M saatja suuna peilimine arvukate maksimumide tõttu pea võimatu ja täpseid peilinguid võis saada vaid otsenähtavuse oludes. 80 meetri pilli eluvaim oli aga treeningu ajal kahtlane, kuna paaril korral keeldus see jooksmise pealt peilinguid lihtsalt andmast ning võistluse ajal loobus aparaat peilimistegevusest juba stardikoridoris Teised jäid oma treeningu tulemustega rahule ja otsustasid minna varakult lõunale. Pärast lõunat läksid Ove, Andres ja Kalle gondliga mäepeale lõbusõitu tegema. Tõusti 1700 meetri kõrgusele. Gondli sõidult naastes avastas Andres, et tema rahakott oli taskust ära tõmmatud koos mõnede tuhandete kroonide, juhiloa ning pangakaartidega. Aktiivse otsimise kokkuvõtteks tuli aga nentida, et sinna paika need jäidki. Kohalik politsei oli nõus kirjutama slovaki keelse õiendi lubade kadumise kohta ja see jäigi ainsaks lohutavaks paberiks kohapealt. Avatseremoonia lõpus aktiviseerusid hiinlased, kes hakkasid ennast kohalike rahvatantsijanna-dega aktiivselt pildistama - valgete tütarlastega koosolemine pidi nende jaoks tähendama suurt õnne. Eestlastena saime tunda, et kuigi Eesti on rebaste MMl esindatud esimest korda, oli osavõtjate seas Eesti tuntud „Estonia twelve points! hüüti meile juba avamiste käigus ning järgmisel päeval selgus ka, et mitte ilmaasjata! Kohalik linnapea kutsus kõik võistkonnaesindajad enda juurde vastuvõtule, kus jagati ohtralt reklaambuklette turismivõimaluste kohta piirkonnas. Õhtul uurisime viimase 22 aasta jooksul medaleid saanud riikide nimekirja ja seadsime eesmärgiks Eesti medalikonto lähiajal avada. Õnneks pidime tõdema, et peale eestlaste puudusid nimekirjast ka lätlased ja leedukad, kuigi leedukad on osalenud MM-del juba alates 1993. aastast ja nende riik on kandnud iga kord ka täielikult Leedu meeskonna tippvõistlustel osalemise kulutused…. 

4. september 

Stardi- ja finišitsooni oli seekord erinevalt Prantsusmaast võistkondadel keelatud igasuguste sidevahendite kaasavõtmine. Keelatud oli ka kommunikeerumine väljaspool tsooni olevate inimestega, samuti tuli ära anda peilingaatorid stardikoridori alguses olevate kohtunike valve alla. Stardipaika sõidutati kõik võistlejad juba kell 7 hommikul, kus tuli oodata oma stardiaega mõnedel võistlejatel kuni kella üheni. M21 ja M40 klassis kasutati võistlejate suure arvukuse tõttu paralleelstardi süsteemi, mis tähendab, et korraga läks rajale samas võistlusklassis 2 võistlejat. Väga levinud ootereziim enne stardi eelset soojendustrenni oli sellel aastal madratsil ja tekikotis lamamine, mida Eesti meeskond teistele võistkondadele juba eelmise aasta EM-l Prantsusmaal edukalt tutvustas. Ka stardi- ja finiðitsooni erireziimi rakendamine sai alguse eelmise aasta EM- võistlustelt, kuna kaasaegsete tehniliste sidevahenditega on tekkinud väga head võimalused rajainformatsiooni lekitamiseks võistlejatele. Võistlusmaastiku asukoha said nüüd kõik osalejad teada alles starditsooni jõudmise hetkel ning finiði asukoht selgus stardis rajakaardi kättesaamisel. Uued tingimused on vajalikuks osutunud eelkõige medalijahte pidavate riikide poolt ebaausate võtete kasutamise vältimiseks ning toimunud võistluste järel võib kasutatud meetmeid pidada piisavalt efektiivseteks. Esimese võistluspäeva rada asus Kõrg-Tatrate jalamil nii, et stardipaik oli nõlva kõige alumises otsas ja finið nõlva kõrgemas osas, 200 meetrit kõrgemal teises kaardi ääres. Kuigi rada oli peegelduste tõttu tehniliselt raske, oli siin sellegi poolest võimalik kasutada mitmeid erinevaid variante raja normaalseks läbimiseks. Finiðis selgus, et Andres oli raja suutnud läbida peaaegu ilma vigadeta ja tulemuseks oli maailmameistri tiitel M40 kategoorias ajaga 59’30’’ edestades venelast Konstantin Zelenskit 6’42’’ ja tsehhi Milan Mittelmani 8’5’’. Kokku võistles selles kategoorias 49 ja distantsi lõpetas 43 võistlejat. M21 kategoorias läks eelmine aasta soetatud uute peilingaatoritega sisseelamine tippvõistlus-oludes raskemini kui olime lootnud, sellegipoolest olid tulemuseks 31., 33. ja 42. koht vastavalt Tarmo, Kalle ja Ove poolt. M21 kategoorias võistles kokku 61 ja lõpetas määrustepäraselt 52 võistlejat. Kalle ja Ove testisid oma Polar kellade kõrgusmõõtureid ja leidsid, et nad olid distantsil roninud ülesmäkke kõrguste vahede järgi vastavalt 450 ja 600 meetrit. 25 osalenud maa seast sai Eesti meeskond võistkondlikult 12. koha. Andres võttis oma pillile selle meisterdajalt autogrammi ning lasi lisaks korpusele joonistada ka tärni, nii oli täidetud ka kohustus peilingaatori omaniku Aleksander Parnabas’i ees, kellele sai lubatud vastavat protseduuri enne Eestist lahkumist juhul kui peilingaatoriga medal võidetakse. Maailmameister lubas pilli meisterdajale (vanadele rebastele tuntud hr.Velikanov Ukrainast) rohkelt õlut välja teha, mis Slovakkias oli õnneks odava õllehinna tõttu väga kergesti ka teostatav. Õhtul autasustamise ajal ohverdasime tseremooniapaiga lä- hedal kasvanud lepa, mis hakkas edasi täitma Eesti lipu teiba kohustust. Protseduur oli vajalik võitjate poolt rahvuslipu lehvitamise kombe järgimiseks. 

5. september 

Hommikul otsustasime külastada kõigepealt lähimat koobastikku lähikonnas, milleks osutus Belianska Jaskina 2350 meetri pikkuste käigustikega koobas, mida teadsid kullaotsijad juba 18. sajandi esimesel poolel. 1896 hakati käikude valgustamiseks kasutama elektrivalgust, mis teada olevalt oli sel ajal esimene elektrivalgusega valgustatud avalikkusele avatud koobas maailmas. Koobaste süsteem tõuseb mäe sees 100 meetrit sissepääsust kõrgemale ning ligipääsu tagamiseks on sinna ehitatud betoontrepid. Hiljem tutvusime ümbruskonna ja Popradi linnaga. 

6. september 

Stardipaika väljusid bussid seekord kell 6.30. Võistlusmaastik asus Madal-Tatrate eelmäestikus 200 meetrise suhtelise kõrgusega mäe ümber. Mäe kõrgus ja ümbritsevad orvandid ennustasid, et 80M rada saab olema tavapärasemast keerulisem. Metsas selgus, et ainukesed kohad, mis olid jooksmiseks sobilikud, olid kaardistatud teed ja rajad. Mets ja lagedad olid kaetud rinnuni ulatuva alusmetsaga, mida oli võimalik läbida vaid käimistempos. Ideaalne rajaläbimise variant oleks tulnud avastada kohe stardijärgse peilimis-tsükli lõpuks. Kes sellega kohe hakkama ei saanud, see pidi oma rajavalikut kompenseerima täiendava 200 meetrisest mäest üles ja alla ronimisega. Samas oli ka stardikoridor suunatud otse mäetipu suunas, mistõttu rajaläbimise tõusude summa miinimumiks osutus Kalle ja Ove kõrgusmõõtjate andmetel vähemalt 650 meetrit. Parima tulemuse saavutas eestlastest ka seekord Andres 13. kohaga M40 kategoorias 50 seast, Ove tuli M21 kategoorias 38. kohale 60 osavõtja seast, Tarmo 57. kohale ja Kalle takerdus enne finiðeerimist võssa kinni, mistõttu tal ei õnnestunud määrustepäraselt kontrollaja sees lõpetada ning tulemust protokolli saada. See võistluspäev tegi kiiresti selgeks vajaduse uute kaasaegsete peilingaatorite järele, mis on erinevates reziimides paremini kasutatavad ja tehnilistelt parameetritelt täiuslikumad. Ove soetas ka esimese pilli, millega peilimise tulemusi võib näha järgmisel aastal toimuval EM-l Poolas. 80M lainealal olid sel aastal peamised medalivõitjad Venemaalt ja Tðehhist, teiste maade esindajatel siin seekord suurt midagi saavutada ei õnnestunud. Õhul toimus veel autasustamine ja Hamfest, mille käigus jagati üksteisele hulgaliselt nänni, eesmärgiga oma maad teistele meeldejäävaks teha ning lähiajal ka võistluste korraldamise õigus kodumaale saada. 

8. september 

Kojusõit. Andres ja Ove said enne Poola-Leedu piiri ka väikese adrenaliini süsti, kui ühes teepeal olnud asulast, kus lubatud kiirus oli 50 km/h, neist Škoda ca 100 km/h tunnikiirusega mööda sõitis, ja minut hilem oli see vastu teel manööverdanud treileri tagumist ratast põrutanud . Tulemuseks oli vähemalt üks laip ja kaks raskelt vigastatud, täpset ohvrite arvu ei olnud võimalik pimedas kindlaks teha. Škoda kuulub muidugi mahakandmisele. Pühapäevaks oli kogu Eesti tiim jälle tagasi kodus. Järgmine EM toimub 2003 Poolas. Järgmised, järjekorras 12. MM-võistlused aga aastal 2004 OK-maas, Brno lähistel. Millistest võistlustest ja millises koosseisus Eesti tiim osavõtma hakkab, selgub aja jooksul. 

Tarmo Gede

laupäev, jaanuar 01, 2011

Head 11. aastat!




Minge ka 11. aastal koos rebaseid otsima!
Olen alates 1998 aasta augustis toimunud Eesti rebasejahi matustest Põlvas hoidnud vabatahtliku tegevuse tulemusena selle ala söed Eestis hõõgumas.
13 aasta jooksul on tulnud ala harrastajatele Eestis lugematu hulk medaleid rahvusvahelistelt võistlustelt, millest ülimatena tasub mainida 2 MM tiitlit, 1 hõbe MM-lt ja 2 meeskondlikku pronksi EM-lt ning seda kõike ainult tänu osalejate fanaatilisele entusiasmile.
Sellise edukusega pole Eesti rebasejahtijad suutnud varasematel aastatel esineda oma 50 aastase ajaloo jooksul ja seda vaatamata heale finantsilisele ning tehnilisele toele vastavate süsteemide poolt.
Tänan kõiki kes on osalenud hõõguvatest sütest leegi välja puhumisel ja leian, et täna on Eesti rebasejaht küps varjusurmast fööniksina ülestõusma ning alustama uuelt lehelt! Olen väga rahul kõigi panusega ja olen kindel, et suurimad panustaja leiavad endas jõudu minu asemel vabatahtlikku tegevust Eesti rebasejahi esindamisel jätkata.
Seoses sellega sulgub käesolev blogileht ning ma lõpetan vastava tegevuse kajastamise siin. Uued uudised ilmuvad uuele lehele, uue vabatahtliku poolt. Mina lõpetan ja liigun vabamale teemakäsitlusele Facebooki, alustuseks Rebasejaht Ardf Estonia nime all.

kolmapäev, oktoober 20, 2010

Meenutus 2010 MM-st

Rebased MM-il üliedukad!

H o r v a a t i a s , O p a t i j a s toimunud ARDF-i maailmameistrivõistlustelt tuli Eestisse M50 vanuseklassi 3,5 MHz sagedusalas toimunud peilimisjooksu maailmameistritiitel, mille võitis Andres Talver! Võistlus toimus lausvihmas ja väga raske läbitavusega maastikul. 144 MHz sagedusalas toimunud peilimisjooksul sai Andres hõbedase autasu ja seda vaatamata loosiõnne puudumisele, mis tähendas startimist esimesest grupist ja konkurentidele raja lahti jooksmist. Eesti meeskond koosseisus Andres Viira, Kalle Kuusik ja Tarmo Gede oli M40 klassis 3,5 MHz sagedusalas riikide arvestuse kokkuvõttes 8. ja 144 MHz kokkuvõttes 13. Naistest oli Aari Talver N35 vanuseklassis 3,5 MHz rajal 20. Sellel aastal pandi MM-il esmakordselt hajutuse suurendamiseks korraga maha kaks rada nii, et osad vanuseklassid jooksevad 144 MHz ja teised 3,5 MHz bändis. Võistluses oli omapärane see, et jooksukaardid avalikustati kõigile juba enne starti, mis võimaldas külma peaga viia läbi võimaliku raja trajektoori analüüsi ning aru saada, kus nendel kõrgusjoontel on näiteks suuremad mäed ees. Lisaks olid kaardile trükitud ära ka stardi ning finiši asukohad ja reglemendiga määratud tsoonid, kus majakaid asuda ei või. Esimese jooksupäeva hommikul teatati pärast pikki vaidlusi ja erinevaid varasemaid otsuseid, et kõik GPS seadmed on seekord metsas lubatud. Kas see nüüd kedagi õnnelikuks tegi, ma ei tea, kuid vähemalt oma enda teekonda võimaldab see jälgida küll. Treeninguga paralleelselt toimus ka esimene pimedate rebasejahi MM.



Kokku osales 15.-17. septembril peetud võistlustel 384 võistlejat 11-s vanuseklassis. Kohale saabusid 34 riigi esindajad. 16-s ARDF-i MM toimub 2012. a. Serbias. Peilimisjooksu rajal toimuvast saab kõige paremini aimu MM tiitli toonud jooksu kommentaaridest Andres Talveri poolt: ”Stardis keegi jookseb K-punktist tagasi, hiljem selgub, et õige mõte... Esimesed minutid - jubedalt kallab vihma, kuid kuna mõni koht on veel kuiv, ei taha “rohelisse” hüpata. Peilingud näitavad kõik selja taha finiši suunas ja koridori suunas pole midagi.” : ) Kokkuvõtteks sobib siia lisada MM-i individuaalmedalite kokkuvõtte, kus Eesti asub tublil 5. kohal:



ERAÜ 13. Talvepäev

Meie talvine amatööride kokkusaamine peeti taas Eesti Rahvusraamatukogus, seekord 5. veebruaril 2011. Osavõtt oli jällegi arvukas, registreerus 69 kutsungiga hobikaaslast. Üritus algas tagasivaatega eelmisesse, 2010. aastasse, mis oli Eesti raadioamatörismile ju üliedukas! ... Ka raadioorienteerujad saavutasid maailmameistrivõistlustel kaks väärikat tulemust – selle ala liider Andres Talver võitis M50 vanuseklassis 3.5MHz peilimisjooksus esikoha ning oli 144MHz-il teine! Ühing tunnustas Andrest selle eest meene-karikaga. ...
Muljetas Arvo, ES2MC


Ja siit on näha kuidas toimus pimedate MM

reede, september 17, 2010

MM-tiitel Eestisse!

Oleme metsast väljas. Viimane pilk infotabloole näitas, et Andres on esimene. Samas ära hõiska enne õhtat. Seega ootame ametlikud tulemused ära.

Terve päev ladistas tugevat vihma ja mets oli oluliselt karmima maastikuga kui üleeile. Üleeile oli lausa lasterada tänase metsaga võrreldes.

---------------------------

Andres Talver võitis MM tiitli M50 vanuseklassis 3,5 MHz rajal!

M40 vanuseklassis 144 MHz sagedusalas peetud võistlusel tuli meeskond ootamatute rajaolude tõttu 13. kohale.

________________________

Alljärgnevalt panen kirja Andrese meenutused tema suu läbi oma laussajus peetud võidukast rebasejahist Horvaatia mägises ning kiviklibuses võsas: "Stardis keegi jookseb K-punktist tagasi, hiljem selgub, et õige mõte. Esimesed minutid - ilgelt kallab, kuid kuna mõni koht on veel kuiv ei taha rohelisse hüpata. Peilingud näitavad kõik finiši suunas ja koridori suunas pole midagi.

5. minutil on selge loogika, et tuleb paremale koledasse võssa sukeduda. See on raskesti läbitav, savine kivikülviga padrik. Liigun väga aeglaselt.

15. minutit algusest rebib oks minu 20 aasta vana steklograafi ja see lendab ei tea kuhu. Sellega on siis selleks korraks teaduse tegemisega peilingute tõmbamisega ühelpool! Mõtlen, et algus on niikuinii kehvasti läinud ja nagu tavaliselt ei tule ka sel korral mõlemal päeval normaalset tulemust. Ronin läbi rohelise sälkoru ja jõuan veel võtta enamvähem suuna ning panen asimuudi peale. Edasi juba mäest alla rebase poole. Nõlv on kaetud rinnuni ulatuvate sõnajalgadega, valin liikumiseks võsavariandi. All oja ääres on meeletu padrik. Sean eesmärgiks jõuda mäel oleva lagedani. Jõuan enne tsükli algust küll võsast välja aga ees ootab üle poole põlve ulatuv lamandunud rohi.

20. minut. Rebane lõpetab töö kui olen jõudnud tippu. Õnneks ei pea mina täna esimesi jälgi tegema! Veidike ringivaatamist ja käes ta ongi!

Vett kallab jubedalt, pole just mõnus märg nagu kalts olla ja annan minna nii kuis jõuan, et kiiremini selleks aastaks rebaste jahtimisele joon alla tõmmata. Mõtlen, et esimene päev läks ju superhästi!

24. minut. Maanteel 4. kuulates tuleb see kõva pauguga, järelikult tuleb panna täiega, sest järgmises tsüklis peaks jõudma ära võtta. Nüüd olen taas ka kaardis, pärast 5. minutit esimest korda! Asimuut peale, mäest alla ja mööda mahatallatud rohtu edasi jõuan nõlva alla kui 4. tööle hakkab.

29. minut. Üles ja käes ta ongi sest kohtunik seisab seal juures püsti ning hoiab vihmavarju peakohal. Kuidagi kähku tuli see kätte. Enesetunne paraneb ja panen edasi. Üritan minna üle lageda aga all orus on lai oja, mida ei hakka ületama. Kohtan seal võsas hiinlast, korealast ja ühte venda laia kaabuga. Hea valik vihma vastu!

Tulen üles tagasi ja liigun mööda aimatavat rada 1. suunas. Kihutan nagu jõuan teeristini, aega rebase töö alguseni jääb paarkümmend sekundit ja ei riski kuhugipoole sealt liikuda.

36. minut. Tsükkel algab, jooksen edasi, pill näitab paremale tagasi, piki nõlva (õigemini piki seina) üles. Selge on, et jälle ei jõua kohale. Kuulen, et üleval jookstakse mööda teed allapoole, järelikult ei saa enam palju maad olla. Ronin teele ja jooksen edasi lootuses, et ehk märkan kohta kust on teele tuldud ja leiangi rajalt libisemisjälje. Kiirelt üles mäkke, sealt jookseb jaapanlane vastu ja noogutab rebase suunas.

39. minut. Käes pool minutit enne tsükkli algust!

Annan minna mööda teed, kurve peal kohtan Andres Viirat. Ta ütleb midagi aga ma ei kuulnud. Jään seisma kuid samas tundub, et tuleb tuld anda sest vaevalt ma aidata saan, tal ju teine laineala.

43. minut. Saan 3. suuna peale ja sukeldun teerajalt võssa, teadmata jälle täpselt kus olen. Enne järgmist tsüklit näen teisigi aega parajaks tegemaks.

48. minut. 3. alustab, jõuan poole töö ajal kohale aga olen jälle kaardilt kadunud! Õnneks on finishis majakas, mis töötab pidevalt. Jooksen mööda metsateed, üks, teine ja kolmaski rada läheb peilinguga samas suunas aga tundub, et ei tõmba kohe kuidagi sinna võsasse.

Jõuan lagedale, sealt paremale läbi saekaatri asfaldile ja varsti finiš paistabki.

54. minut. Vihma valab endiselt, kuid oled nii märg kui tahes aga üks sponsori poolt pakutud õlu maitseb väga hästi!

Foto paremal: I päeva võitja Ivanchykhin, Mykola UKR UR8UA

Vahetan riided ja lähen vaatan finišis kuidas teised lõpetavad. Kuigi arvuti näitab, et olen liider, ei tundu just eriti lootust olema, et etteotsa jääda. Kuid siis saabub esimese päeva võitja kes startis suhteliselt viimases stardigrupis, surub kätt ja ütleb, et ei suutnud mulle midagi vastu panna. Siiski ei uskunud ma just eriti, et võidan ja sõitsin esimese bussiga hotelli."

Andrese 3,5 MHz rebasejahi MM-tiitli võiduteekond

Seekordsel võistlusel oli omapärane see, et jooksukaardid avalikustati kõigile enne starti, mis võimaldas külma peaga viia läbi võimaliku raja trajektoori analüüsi ning aru saada kus nendel kõrgusjoontel on suuremad mäed ees. Lisaks oli kaardile trükitud ära ka stardi ning finishi asukohad ja reglemendiga määratud tsoonid, kus majakaid asuda ei või. Samasugused eelmärgitud kaardid anti pihku kõigile ka stardis ning enne rajale minekut jäi ainult omale kaart aluse peale panna või orienteerujate kombel kokku murda nagu seda tegi rootslaste parim M40 Melin, Håkan.

I jooksupäeva hommikul teatati pärast pikki vaidlusi ja erinevaid varasemaid otsuseid, et kõik GPS seadmed on seekord metsas lubatud. Kas see nüüd kedagi õnnelikuks tegi ma ei tea, kuid vähemalt oma teekonda võimaldab see jälgida küll.

Minu seiklusi saab näha siit -

ja siit -

Juba unustasin mainida, et esimese võistluspäeva eelsel õhtul esindajate koosolekutel kästi kõigil võistlejatel viled metsa kaasa võtta, sest metsas on KARUD! Kuivõrd õhtul polnud kellegil vilesid võimalik enam hankida, siis võis hotellis kuulda aegajalt ilma vileta vilistamist lihvivaid võistlejaid. Metsas ma õnneks karusid ei kohanud ja vilistamist sain proovida vaid ühe põdra kallal, kelle jooksukiirusele see igatahes kiirendavalt mõjus. Viimasel päeval tuli siiski välja, et kohalikud karud pidid olema metssigade suurusega, mitte aga sellised kes Siberis inimestega viimasel ajal on maiustanud.

Ja nagu mõistate oli mu sportlik vorm pühapäeva matkaja tasemel, siis siit tuleb elava pildiga miniülevaade, miks ma seekord MM-le läksin:

kolmapäev, september 15, 2010

Rebasejahi 2010 MM-lt Eestisse hõbe

Nõnda, kõik on metsast väljas. Ootame tulemusi, kuid metsast ära tulles oli Andruss 144 MHz rajal 2. kohal. Samas veerand M50 klassi võistlejatest oli veel saabumata, seega lõplikke tulemusi tuleb oodata.

M40 klassis 3,5 MHz rajal aga nii hästi ei läinud kui mullu. Rebimine on meeskondade vahel kõva ja loodame kohta esikümnes. Naiste kohta on info veel puudu.

See aasta on hajutuse suurendamiseks pandud korraga maha 2 rada nii, et osad vanuseklassid jooksevad 144 MHz ja teised 3,5 MHz bändis.

Võistlusmaastik oli linnulennult ca 30 km kaugusel Opatijast kuid minek kestis sinna bussidega 2 tundi sest maastik asus mägedes ja tee läks suure kaarega mäest ümber.

Samas maastik oli täiesti joostav ning parema läbitavusega kui eilsel treeningrajal.

Eilsel treeningrajal toimusid ka I pimedate rebasejahi MM. Kahjuks polnud meil aega seda üritust oma silmaga kaeda, küll aga nägime ära võitjad, keda autasustati MM-i ametlikul avamisel.

-----------------------------------

UUS INFO -

15.09.2010 Opatijas toimunud ARDF WC 2010 ametlikud tulemused:

M50 - 144 MHz

Andres Talver 2.

M40 - 3,5 MHz

Andres Viira 19.
Kalle Kuusik 27.
Tarmo Gede 47.

N35 - 3,5 MHz

Aari Talver 20.

Eesti meeskond oli 8. 19 kvalifitseerunud maa seas. Kokku lubati võistlustele 384 võistlejat 11 vanuseklassis. Kohale saabusid 34 riigi esindajad.


Pilte näeb siit: http://www.hamradio.hr/index.php?view=category&catid=11&option=com_joomgallery&Itemid=799



Ütleme päeva kokku-võtteks nõnda, et loosiõnn oli seekord Andrussi jaoks kehva ja ta pidi minema rajale esimeses stardigrupis. 2. koht sellisest olukorrast on ime! Ülehomme 17.09 saab näha kas paremast stardipositsioonist on talle abi. Viimased ametlikud tulemused on näha siin - http://www.darc.de/referate/ardf/contest/10091517/10091517.htm

teisipäev, september 14, 2010

Uudised Opatijast

Ainuke uudis on see, et veel ei ole meil sind verd, higi ja pisaraid valatud.

Kogu seltskond on eilsest alates kohal. Viimased saabujad said lennujaamast tõbise rendiauto mis kestis kuni Austrias asuvasse rendikontorisse ja pärast kiiret autovahetust, mis võttis aega nagu maanteel rehvi vahetus võis teekond jätkuda siia.

Eesti mansa on siis kohal 5 võistleja ja 4 fänniga.

Tänane ametlik treening oli karm - palju kõrgeid künkaid ja 2 bändi. Loodetavasti ei jooksnud meie omad ennast kinni.

Homme on 3,5 MHz jooks. Kõik panused on Andrussil.

Ahjaa, muidu puhkasime-aklimatiseerusime hästi ja loodetavasti kõik sujub ka edaspidi sama kenasti.

esmaspäev, aprill 12, 2010

MM-i individuaalprogramm

Plaanitav programm MM-l

1. päev - reede 10.09.2010
Saabumine reedel Bergamo lennuväljale.
17:00 väljasõit Bergamost Veneetsiasse (panoraam ülevaade tähtsamatest vaatamisväärsustest) - 225 km max 3 h
20:00 Check-in hotelli, soovitavalt saarel, et saaks nautida ööelu Veneetsias.

2. päev - laupäev

teisipäev, jaanuar 05, 2010

H-MMX-A!

Tervituseks uue aasta puhul esitan alljärgnevalt tutvumiseks 2010. aasta rebasejahi huvitavamad sündmused millest on plaanis Eesti "rebastel" osavõtta.

Juhin tähelepanu, et neil sündmustel on võimalik osaleda nii eliit klassides kui ka oma eale sobivamas klassis.

ARDF 2010 15th WORLD ARDF CHAMPIONSHIPS 13-18 September 2010 OPATIJA, CROATIA Bulletin 0 (Preliminary information)

XX international ARDF event
OLD-TIMERS COMPETITION-2010 and LITHUANIAN CHAMPIONSHIP
6-8/8/2010
Avoimet pohjoismaiden mestaruuskilpailut
Põhjamaade MV Salos 31/7-1/8

neljapäev, september 18, 2008

14. MM Hwaseong’s

English version


Kohal käidud ja olukord ära nähtud ning nüüd pärast vähest muljete settimist siis aeg ka paar sõna kirja panna.

teisipäev, september 09, 2008

MM tulemused

Oleme MM-lt tagasi. Saagiks jäi kokkuvõttes seekord 2,5 "barankat" ja Kalle 15. koht M40 klassis 80 meetri võistluses.

Andres sai viimane päev "baranka" ning mina jätsin aja- ning motivatsioonipuudusel ühe rebase metsa piuksuma ehk siis tulemuseks "pool barankat" või tagasihoidlik 33. koht 47 osaleja seas. Seekordne 80 meetri rada oli minu poolt nähtuna aegade raskeim, sest tõusumeetreid kogunes rajal ~650 ehk 100 m rohkem kui Kallel. Tänu rajaprofiilile, tihedale alusmetsale, enda vähesele kogemusele mägedes jooksmisel, jubedatele prohmakatele raja valikul ja rajameistri tööle polnudki seekord erilisi võimalusi oluliselt parema tulemuse väljajooksmiseks.

Tulemused on näha sakslaste rebasejahi kodulehelt: http://www.darc.de/ardf/contest/08090406/08090406.htm.

Mingil hetkel panen siia kirja ja üles ka juttu ning pilti sellest mis seal Koreas siis toimus ja näha oli.

neljapäev, september 04, 2008

144 MHz jooks

Ta"na tuli Eesti meeskond M40 klassis tublile 10. kohale. Individuaalselt oli kahjuks paras p6rumine, kuna 10 sisse ei mahtunud keegi. Samas nii Kalle kui Andres finisheerisid l6petajate esimeses pooles. Kalle oli 17, Andres 23 ja mina sain disklahvi.

Maastik oli va"ga ma"gine ja ma"gede vahel olevate riisip6ldudega, mida eesti oludes v6ib v6rrelda sooga kuhu on hulga s6nnikut loobitud. Mets koosnes mittejoostavast v6sast mis tipnes kibuvitsa barja"a"ridega. Sellest tingituna tuli jooksuraja valikul planeerida teekond ikka mingeid kaardile kantud radu mo"o"da, sest takistuste yletamine oli paras ekstreemsport.

Huvitav oli metsas see, et korealased ei matagi tavapa"raselt surnuaedadesse vaid metsavahele ma"gede n6lvadele. K6ik hauaplatsid on ilusti kaardile kantud ainult, et kaardil on haud lihtsalt koht v6sas, kuid tegelikult on see a"ra pygatud metsalagendik, mida mo"o"da on hea paar kiiremat sammu v6sa vahel teha, sest reeglina la"heb ju hauaplatsile ka m6ni jalgrada (mida ka ei ole kaardile kantud).

Esimesed haavad on praeguseks momendiks yle nyhitud ja momendil toimub juba taastumisprotsess ta'ie auruga.

Korralduse poole pealt la"heb k6ik ladusalt, kuigi va"ikeseid ha"lbeid ikka juhtub orgunni sekka. V6istluspaika Souli kylje all viidi meid politsei eskordi saatel ja seet6ttu va"ga hullu ummikusse me ei sattunud. Ummikud on siin kahjuks kyll igapa"evane na"htus isegi ekspressteedel.

kolmapäev, september 03, 2008

Korea MM

Kalle, Andres ja mina oleme kohal. I treening on tehtud magises v6sas.
Leedu mets oli selle kohal nohu. Palavus isegi ei tapa. Kuid pagana palav on.

Korealased pingutasid avatseremooniaga k6vasti. Seda on teistel organisaatoritel raske korratagi. Istume ilmselt 1988 aastaks valminud hotellis ning tanane treening oli olympia lasketiiru k6rval olevas v6sas.

Bussikaravani ees olid meil ilusti vilkurid ja politsei pani korralikult ka liikluse seisma, et me l6unast ilma ei jaaks.

Juba aeti valja 6htusoogile, jatkan hiljem...