Rikas riik – vaene riik
Jaanika Kuusik
Ilmselt enamus eestlasi ei tea Kasahstanist suurt midagi. Paljudele meenub see riik tänu Borati filmile, mis jätab veidi vildaka mulje. Kunagi Nõukogude Liitu kuulunud riigist mäletasin minagi vaid ähmaselt lugenud raamatust Külla akõnnile, mille pioneeriks astumisel saanud olin. Küll aga on ilmunud Minu sarjas Kasahstani endises pealinnas Almatõs (Alma-Atas) kolm aastat elanud eesti pere kogemustest asjalik raamat, mida enne sinna reisile minemist sirvida tasub.
Kasahstani, täpsemalt selle riigi väikeseks šveitsiks kutsutava Burabay piirkonda viis meid – kolme eestlast „rebasejahi“ e raadio-orienteerumise maailmameistrivõistlused. Viimaseid korraldatakse üle aasta vaheldumisi Euroopa meistrivõistlustega. Eestlastest on jäänud antud alaga tegelema hetkel vaid kolm meest, kes tiitlivõistlustest ja leedukate kord aastas korraldatavast treeningvõistlustest osa võtavad. Piiravaks põhjuseks võimalused, kuna võistlustel käiakse oma raha eest ja aeg, sest raadio-orienteerumisega tegeletakse hobikorras töö ning muude alade kõrvalt.
Raadio-orienteerumine on suhteliselt tundmatu spordiala, ühendades spordi ja raadiotehnilised võimalused ning kuuludes ERAÜ (Eesti Raadioamatööride Ühing) alla. Arvestust peetakse eraldi neljal alal: klassikalises peilimisjooksus kahel erineval sagedusel, mille puhul on metsa peidetud viis raadiosaatjat e „rebast“, mis saadavad teatud intervalliga morsesignaali ja mille sportlane vastuvõtjaga kinni püüab; sprindidistantsil on võislejatel vaja leida kuni 10 raadiosaatjat, mis töötavad kiirema intervalliga; foxooring on tavalisele orienteerumisele sarnasem spordiala, mille puhul on metsas võimsamate saatjate asemel punktides väiksema kuuldeulatusega mikromajakad, mis on kuulda vaid kaardile märgitud aladel.
Foxooringus on metsas on 10 punkti, millest erineva vanuseklassi võistlejad võtavad vastava arvu punkte vabalt valitud järjekorras. Kahe esimese klassikalise „rebasejahi“ distantsil peetakse ka võistkondlikku arvestust, mille puhul ühe vanusegrupi kaks parimat tulemust liidetakse kokku. Eestlastel on õnnestunud Bulgaaria 2009nda aasta EM-il võita kaks pronksi Venemaa ja Ukraina järel, kes on antud alal tugevaimad maailmas. Varasematelt suurvõistlustelt on individuaalseid medaleid koju toonud Andres Talver.
Seekordsel MM-il oli esindatud 24 riiki 249 võistlejaga. Kui eestlaste parimad kohad jäid esimese kolmandiku hulka siis rõõmu tunti leedukate üle, kellele oli seekordne MM läbi aegade üheks edukaimaks suurvõistluseks.
Burabay looduskaitseala asub Astanast 250 km kaugusel ja sinna viib kolmerealine betoonist maantee. Autosid sõidab aga sellel teel millegipärast vähe. Mõtlen väikese kurbusega meie liiklustihedale Tallinna-Tartu maanteele. Hiljem selgub ka laia tee pea-eesmärk: seda mööda sõidab president Nursultan Nazarbajev oma Borovoje järve ääres asuvasse residentsi. Tema naabruses asub ka Putini suveresidents, mille viimane olevat Nazarbajevilt kingiks saanud.
Külavaheteed ja tänavad on aga viletsas seisukorras ja nähes teetöid tegevaid mehi, mõistame miks see nii on. Lokkav lohakus ja nõuka-aegne mentaliteet, millesarnast Eestis kunagi nähtud ei ole, pole siin kuhugi kadunud. Kohalike elanike elumajad ja hotellid/ puhkeasutused on kõik eri-ilmelised ja ehitatud kättejuhtunud materjalist. Külapoekestes saab osta esmatarbekaupu leti tagant, leiba-saia on vaid ühte sorti, see-eest viinavalik on suur. Kõik see tekitab esialgu nostalgiat, hiljem teeb pisut kurvaks.
Burabay on ~7000 elanikuga küla Bolšoje Tšebatšje ja Borovoje järvede vahel, põhja poolt ümbritsetud Kokšetau mäeahelikuga. Elu käib seal vaid puhkehooajal, juulist augusti lõpuni. Loendamatuid ja erinevaid majutusasutusi täis asula on siis puhkajatest tulvil, kes enamasti tulevad Venemaalt ja pealinnast Astanast. Burabays asuvad ka üle riigi tuntud sanatooriumid, kus viibimist saab lubada elanikkonna jõukam kiht.
Loodus on Burabays kaunis. Erinevalt bussiaknast nähtud mõõtmatule stepile järvederohke, mägine ja männimetsane. Igal mäel, mille tipp sarnaneb mõne elusolendiga, igal kaljul või suuremal kivil on siin oma legend. Viimased ongi, peale kohaliku koduloomuuseumi ja väikese loomaaia, paikkonna suurimateks vaatamisväärsusteks. 5000 tenge eest teeb kohalik taksojuht meile 2,5 tunnise ekskursiooni.
Kuigi piirkonda peetakse Kasahstani pärliks, siis seda muljet kipuvad varjutama kõikjal vaatamisväärsuste juures kividele soditud nimed, maas vedelevad konid ja klaasikillud ning puudele seotud suvalised lindikesed/paelakesed, mille abil loodetakse soovide täitumist.
Imestama paneb ka kohalik teenindus, mille eesmärk on „lollilt“ turistilt võimalikult suur summa koorida. Ühel õhtul, kui oleme leidnud baari kus istuda ja veini juua ning midagi väikest süüa, selgub et menüüs olevat vanad hinnad ja teenindaja paneb silmagi pilgutamata neile pool otsa. Samuti tulevat juurde maksta eraldi (plaadi) muusika ja 10 % teeninduse eest. Hiljem kuuleme, et hindu ongi kergitanud pealinnast ja Venemaalt tulnud rikkurid, kes ei tea mida oma rahaga peale hakata ja maksavad rohkem kui neilt küsitakse.
Kui eelnev välja arvata siis muidu on kohalikud inimesed hästi toredad, avatud, positiivsed. Kogen seda võttes omal käel ette sõidu lähimasse, 20 km kaugusel asuvasse Shuchinski linna. Otsustan minna kohaliku bussiga ja asutan end lähimasse peatusesse ootama. Mõne aja pärast peatub eemal asuva poekese juures väikebuss, mille juht hüüab midagi. „Kas te tahate linna sõita“, kuulen lõpuks. Mõtlen endamisi missugust linna tema silmas peab. Selgub, et sama, kuid ikka takistab mind läänellik rikutud mõttemall esialgu autosse istumast. Endast siiski võitu saanud ja vaadanud sõbralikuna paistavat autojuhti, otsustan riskida. Kolme lapse isa osutub jutukaks, kes räägib meelsasti kohalikust elust ja näitab linna.
Shuchinsk on endise tippsuusataja Vladimir Smirnovi kodulinn. Kasahstanile kuulsust toonud sportlasele lubas president Nazarbajev ehitada maja, mis aga siiani pooleliolevana seisab. Autojuht näitab uhkusega veel linnas asuva järve kaldale rajatavat golfiväljakut. Linna servas kõrgub pooleliolev suusahüppemägi mis ei saagi kunagi valmis, sest ehituse käigus selgus, et kliima (tugevad tuuled) ega pinnas ei sobigi selliseks ehitiseks. Küll aga asub Shuchinskis toimiv mäesuusakeskus.
Kuna lendame Astanaasse Istanbuli kaudu ja tagasi tuleme sama teed, siis jätame reisi kolm viimast päeva pealinnaga tutvumiseks. Tagantjärele tundub seda paljugi olevat, mida kinnitab ühe kohaliku ütlus, et Almatõga tutvumiseks kulub kolm päeva aga Astanas piisab ühestki. Linn üllatab pompoossete kõrghoonetega. Suurusehullustus torkab silma kõikjal: kuni 30 korruselised kortermajad, hotellid, kaubanduskeskused ja muidugi võimsad autod.
Presidendipaleest avaneb linna poole uhke vaade: peatänav, mida palistavad valitsuse-, ministeeriumite-, ja ärihooned. Tänava keskel asub Baytereki monument, kus saab pileti lunastanu liftiga üles sõita ja samuti linnavaadet nautida. Boonuseks võib unistuste täitumist soovida Nazarbajevi käejäljendil oma kätt hoides. Inimesed ei jäta seda võimalust kasutamata, sest kahjuks kõik presidendi marjamaale ei mahu.
Kasahstan on rikas riik oma maavarade poolest. Mendelejevi tabeli elementidest on sealt leitud 99 ja 60 neist ka kaevandatakse. Raha tundub riigil väga palju olevat, mis kahjuks piirkonniti ja inimeste vahel ebaühlaselt jaotunud. Inimesed on aga pealtnäha rahulolevad, presidendile ollakse riigis valitseva üldise rahu eest tänulikud. Elab ju riigis sõbralikult koos enam kui 130 eri rahvust ja ükski neist ei domineeri. See seletab kasahhide mitte nii tugevat rahvuslikku tunnetust kui see eestlastel on. Ametlikeks keelteks on kasahhi ja vene. Kuigi vene keelega saab pea kõikjal hakkama, siis lõunapoolsetes piirkondades ei pruugi sellest piisata.
Linna on ehitatud loendamatuid meelelahutusasutusi. Suur ooperi- ja balletiteater, tsirkusehoone ning peale kontserdimaja veel hulgaliselt kontserdisaale. Üks neist asub näiteks Nazarbajevi ideel põhinevas ja briti arhitekti Sir Norman Fosteri kavandatud Rahu- ja Kooskõla palees, mis on püramiidikujuline klaasist 62 meetri kõrgune hoone. Peale kontserdisaali, mis mahutab 1300 inimest ja kus keskmiselt kord kuus üritus toimub, asub palees suur konverentsisaal ja muuseum, kus eksponeeritakse Kashastanis elavate rahvuste rahvariideid. Palees korraldab president kongresse ja tippkohtumisi välisriikide juhtidega. Imestama paneb kuidas küll selliseid hooneid üleval suudetakse pidada. Eriti veel siis, kui need pidevat kasutust ei leia ja sealseid ekstreemseid ilmaolusid silmas pidades, mil talvel võib külma olla kuni -40 ja suvel sama palju plussi.
Reisi lõpupoole ei imesta me enam millegi üle. Ei selle üle, et taksoks võib osutuda iga era-auto, mis su kõrval peatub, hinnas tuleb vaid enne kokku leppida. Ega ka selle üle, et hotellitubadel on tunnihinnad ja magada tuleb kivikõval voodil. Nalja saab siis, kui õlle joomiseks kõrt pakutakse ja ka siis, kui hommikusöögiks traditsiooniliselt rootsi laua asemel tuleb paberilipikul kirjapandust umbes 12- st toidust ja joogist valida 5-6. Kaksipidi mõtlemist tekitab ühe hotelli saunas asuv eraldi magamistuba laia voodiga.
Meie mõistes normaalset kohvi saab vaid pealinna nooblimates kohvikutes. Igal pool mujal on levinud lahustuva kohvi või tee joomine. Meeldivaks üllatuseks saab Astana viisakas liiklus, millest meil eeskuju tasuks võtta. Maailma noorimaks peetav pealinn elab praegu maailmanäituse Expo 2017 ettevalmistamise rütmis. Silma torkab lakkamatu ehitustegevus, kokku ei hoita millegi arvelt, kui siis ainult kvaliteedi. Kasu lõikavad sellest paljud välisettevõttedki. Praegu ainsana kasutatava ühistrantspordi – bussi kõrvale tuleb ka linnarong.
Kasahstan jääb meelde oma vastuolulisuses. Koos eksisteerivad ääretu rikkus ja vaesus, puutumatu ja rikutud loodus, traditsiooniline maaelu ja linnastumine. Riigi suurimaks rikkuseks on aga sealsed külalislahked inimesed, kellesarnaseid ei mäleta ma kusagil mujal kohanud olevat. Tahaks vaid loota, et raha võim ei ole Kasahstanis suur ja igavene ja helge tulevik ootab ka neid inimesi kel seda vähe või natukene on.
Pildid MM 1 - http://ardf.de/Aktuell/Ablage/2014/ARDF-WM-Burabay_2014/index_aktuell.html
Pildid MM 2 - https://www.flickr.com/photos/ddwilliams/sets/72157647655407981/
Pildid MM 3 - https://www.dropbox.com/sh/o6ls99bob7hqf4y/AADqDwwS1MjTGnt4x26s_2RUa?dl=0
Pildid Leedukate treeningvõistlusest - https://plus.google.com/u/0/photos/107960292987350631387/albums/6047082377179672129
Artikkel Postimehes - http://tarbija24.postimees.ee/2943429/vaene-rikas-riik
Ilmselt enamus eestlasi ei tea Kasahstanist suurt midagi. Paljudele meenub see riik tänu Borati filmile, mis jätab veidi vildaka mulje. Kunagi Nõukogude Liitu kuulunud riigist mäletasin minagi vaid ähmaselt lugenud raamatust Külla akõnnile, mille pioneeriks astumisel saanud olin. Küll aga on ilmunud Minu sarjas Kasahstani endises pealinnas Almatõs (Alma-Atas) kolm aastat elanud eesti pere kogemustest asjalik raamat, mida enne sinna reisile minemist sirvida tasub.
Kasahstani, täpsemalt selle riigi väikeseks šveitsiks kutsutava Burabay piirkonda viis meid – kolme eestlast „rebasejahi“ e raadio-orienteerumise maailmameistrivõistlused. Viimaseid korraldatakse üle aasta vaheldumisi Euroopa meistrivõistlustega. Eestlastest on jäänud antud alaga tegelema hetkel vaid kolm meest, kes tiitlivõistlustest ja leedukate kord aastas korraldatavast treeningvõistlustest osa võtavad. Piiravaks põhjuseks võimalused, kuna võistlustel käiakse oma raha eest ja aeg, sest raadio-orienteerumisega tegeletakse hobikorras töö ning muude alade kõrvalt.
Raadio-orienteerumine on suhteliselt tundmatu spordiala, ühendades spordi ja raadiotehnilised võimalused ning kuuludes ERAÜ (Eesti Raadioamatööride Ühing) alla. Arvestust peetakse eraldi neljal alal: klassikalises peilimisjooksus kahel erineval sagedusel, mille puhul on metsa peidetud viis raadiosaatjat e „rebast“, mis saadavad teatud intervalliga morsesignaali ja mille sportlane vastuvõtjaga kinni püüab; sprindidistantsil on võislejatel vaja leida kuni 10 raadiosaatjat, mis töötavad kiirema intervalliga; foxooring on tavalisele orienteerumisele sarnasem spordiala, mille puhul on metsas võimsamate saatjate asemel punktides väiksema kuuldeulatusega mikromajakad, mis on kuulda vaid kaardile märgitud aladel.
Foxooringus on metsas on 10 punkti, millest erineva vanuseklassi võistlejad võtavad vastava arvu punkte vabalt valitud järjekorras. Kahe esimese klassikalise „rebasejahi“ distantsil peetakse ka võistkondlikku arvestust, mille puhul ühe vanusegrupi kaks parimat tulemust liidetakse kokku. Eestlastel on õnnestunud Bulgaaria 2009nda aasta EM-il võita kaks pronksi Venemaa ja Ukraina järel, kes on antud alal tugevaimad maailmas. Varasematelt suurvõistlustelt on individuaalseid medaleid koju toonud Andres Talver.
Seekordsel MM-il oli esindatud 24 riiki 249 võistlejaga. Kui eestlaste parimad kohad jäid esimese kolmandiku hulka siis rõõmu tunti leedukate üle, kellele oli seekordne MM läbi aegade üheks edukaimaks suurvõistluseks.
Burabay looduskaitseala asub Astanast 250 km kaugusel ja sinna viib kolmerealine betoonist maantee. Autosid sõidab aga sellel teel millegipärast vähe. Mõtlen väikese kurbusega meie liiklustihedale Tallinna-Tartu maanteele. Hiljem selgub ka laia tee pea-eesmärk: seda mööda sõidab president Nursultan Nazarbajev oma Borovoje järve ääres asuvasse residentsi. Tema naabruses asub ka Putini suveresidents, mille viimane olevat Nazarbajevilt kingiks saanud.
Külavaheteed ja tänavad on aga viletsas seisukorras ja nähes teetöid tegevaid mehi, mõistame miks see nii on. Lokkav lohakus ja nõuka-aegne mentaliteet, millesarnast Eestis kunagi nähtud ei ole, pole siin kuhugi kadunud. Kohalike elanike elumajad ja hotellid/ puhkeasutused on kõik eri-ilmelised ja ehitatud kättejuhtunud materjalist. Külapoekestes saab osta esmatarbekaupu leti tagant, leiba-saia on vaid ühte sorti, see-eest viinavalik on suur. Kõik see tekitab esialgu nostalgiat, hiljem teeb pisut kurvaks.
Burabay on ~7000 elanikuga küla Bolšoje Tšebatšje ja Borovoje järvede vahel, põhja poolt ümbritsetud Kokšetau mäeahelikuga. Elu käib seal vaid puhkehooajal, juulist augusti lõpuni. Loendamatuid ja erinevaid majutusasutusi täis asula on siis puhkajatest tulvil, kes enamasti tulevad Venemaalt ja pealinnast Astanast. Burabays asuvad ka üle riigi tuntud sanatooriumid, kus viibimist saab lubada elanikkonna jõukam kiht.
Loodus on Burabays kaunis. Erinevalt bussiaknast nähtud mõõtmatule stepile järvederohke, mägine ja männimetsane. Igal mäel, mille tipp sarnaneb mõne elusolendiga, igal kaljul või suuremal kivil on siin oma legend. Viimased ongi, peale kohaliku koduloomuuseumi ja väikese loomaaia, paikkonna suurimateks vaatamisväärsusteks. 5000 tenge eest teeb kohalik taksojuht meile 2,5 tunnise ekskursiooni.
Kuigi piirkonda peetakse Kasahstani pärliks, siis seda muljet kipuvad varjutama kõikjal vaatamisväärsuste juures kividele soditud nimed, maas vedelevad konid ja klaasikillud ning puudele seotud suvalised lindikesed/paelakesed, mille abil loodetakse soovide täitumist.
Imestama paneb ka kohalik teenindus, mille eesmärk on „lollilt“ turistilt võimalikult suur summa koorida. Ühel õhtul, kui oleme leidnud baari kus istuda ja veini juua ning midagi väikest süüa, selgub et menüüs olevat vanad hinnad ja teenindaja paneb silmagi pilgutamata neile pool otsa. Samuti tulevat juurde maksta eraldi (plaadi) muusika ja 10 % teeninduse eest. Hiljem kuuleme, et hindu ongi kergitanud pealinnast ja Venemaalt tulnud rikkurid, kes ei tea mida oma rahaga peale hakata ja maksavad rohkem kui neilt küsitakse.
Kui eelnev välja arvata siis muidu on kohalikud inimesed hästi toredad, avatud, positiivsed. Kogen seda võttes omal käel ette sõidu lähimasse, 20 km kaugusel asuvasse Shuchinski linna. Otsustan minna kohaliku bussiga ja asutan end lähimasse peatusesse ootama. Mõne aja pärast peatub eemal asuva poekese juures väikebuss, mille juht hüüab midagi. „Kas te tahate linna sõita“, kuulen lõpuks. Mõtlen endamisi missugust linna tema silmas peab. Selgub, et sama, kuid ikka takistab mind läänellik rikutud mõttemall esialgu autosse istumast. Endast siiski võitu saanud ja vaadanud sõbralikuna paistavat autojuhti, otsustan riskida. Kolme lapse isa osutub jutukaks, kes räägib meelsasti kohalikust elust ja näitab linna.
Shuchinsk on endise tippsuusataja Vladimir Smirnovi kodulinn. Kasahstanile kuulsust toonud sportlasele lubas president Nazarbajev ehitada maja, mis aga siiani pooleliolevana seisab. Autojuht näitab uhkusega veel linnas asuva järve kaldale rajatavat golfiväljakut. Linna servas kõrgub pooleliolev suusahüppemägi mis ei saagi kunagi valmis, sest ehituse käigus selgus, et kliima (tugevad tuuled) ega pinnas ei sobigi selliseks ehitiseks. Küll aga asub Shuchinskis toimiv mäesuusakeskus.
Kuna lendame Astanaasse Istanbuli kaudu ja tagasi tuleme sama teed, siis jätame reisi kolm viimast päeva pealinnaga tutvumiseks. Tagantjärele tundub seda paljugi olevat, mida kinnitab ühe kohaliku ütlus, et Almatõga tutvumiseks kulub kolm päeva aga Astanas piisab ühestki. Linn üllatab pompoossete kõrghoonetega. Suurusehullustus torkab silma kõikjal: kuni 30 korruselised kortermajad, hotellid, kaubanduskeskused ja muidugi võimsad autod.
Presidendipaleest avaneb linna poole uhke vaade: peatänav, mida palistavad valitsuse-, ministeeriumite-, ja ärihooned. Tänava keskel asub Baytereki monument, kus saab pileti lunastanu liftiga üles sõita ja samuti linnavaadet nautida. Boonuseks võib unistuste täitumist soovida Nazarbajevi käejäljendil oma kätt hoides. Inimesed ei jäta seda võimalust kasutamata, sest kahjuks kõik presidendi marjamaale ei mahu.
Kasahstan on rikas riik oma maavarade poolest. Mendelejevi tabeli elementidest on sealt leitud 99 ja 60 neist ka kaevandatakse. Raha tundub riigil väga palju olevat, mis kahjuks piirkonniti ja inimeste vahel ebaühlaselt jaotunud. Inimesed on aga pealtnäha rahulolevad, presidendile ollakse riigis valitseva üldise rahu eest tänulikud. Elab ju riigis sõbralikult koos enam kui 130 eri rahvust ja ükski neist ei domineeri. See seletab kasahhide mitte nii tugevat rahvuslikku tunnetust kui see eestlastel on. Ametlikeks keelteks on kasahhi ja vene. Kuigi vene keelega saab pea kõikjal hakkama, siis lõunapoolsetes piirkondades ei pruugi sellest piisata.
Linna on ehitatud loendamatuid meelelahutusasutusi. Suur ooperi- ja balletiteater, tsirkusehoone ning peale kontserdimaja veel hulgaliselt kontserdisaale. Üks neist asub näiteks Nazarbajevi ideel põhinevas ja briti arhitekti Sir Norman Fosteri kavandatud Rahu- ja Kooskõla palees, mis on püramiidikujuline klaasist 62 meetri kõrgune hoone. Peale kontserdisaali, mis mahutab 1300 inimest ja kus keskmiselt kord kuus üritus toimub, asub palees suur konverentsisaal ja muuseum, kus eksponeeritakse Kashastanis elavate rahvuste rahvariideid. Palees korraldab president kongresse ja tippkohtumisi välisriikide juhtidega. Imestama paneb kuidas küll selliseid hooneid üleval suudetakse pidada. Eriti veel siis, kui need pidevat kasutust ei leia ja sealseid ekstreemseid ilmaolusid silmas pidades, mil talvel võib külma olla kuni -40 ja suvel sama palju plussi.
Reisi lõpupoole ei imesta me enam millegi üle. Ei selle üle, et taksoks võib osutuda iga era-auto, mis su kõrval peatub, hinnas tuleb vaid enne kokku leppida. Ega ka selle üle, et hotellitubadel on tunnihinnad ja magada tuleb kivikõval voodil. Nalja saab siis, kui õlle joomiseks kõrt pakutakse ja ka siis, kui hommikusöögiks traditsiooniliselt rootsi laua asemel tuleb paberilipikul kirjapandust umbes 12- st toidust ja joogist valida 5-6. Kaksipidi mõtlemist tekitab ühe hotelli saunas asuv eraldi magamistuba laia voodiga.
Meie mõistes normaalset kohvi saab vaid pealinna nooblimates kohvikutes. Igal pool mujal on levinud lahustuva kohvi või tee joomine. Meeldivaks üllatuseks saab Astana viisakas liiklus, millest meil eeskuju tasuks võtta. Maailma noorimaks peetav pealinn elab praegu maailmanäituse Expo 2017 ettevalmistamise rütmis. Silma torkab lakkamatu ehitustegevus, kokku ei hoita millegi arvelt, kui siis ainult kvaliteedi. Kasu lõikavad sellest paljud välisettevõttedki. Praegu ainsana kasutatava ühistrantspordi – bussi kõrvale tuleb ka linnarong.
Kasahstan jääb meelde oma vastuolulisuses. Koos eksisteerivad ääretu rikkus ja vaesus, puutumatu ja rikutud loodus, traditsiooniline maaelu ja linnastumine. Riigi suurimaks rikkuseks on aga sealsed külalislahked inimesed, kellesarnaseid ei mäleta ma kusagil mujal kohanud olevat. Tahaks vaid loota, et raha võim ei ole Kasahstanis suur ja igavene ja helge tulevik ootab ka neid inimesi kel seda vähe või natukene on.
Box:Tulemused - http://ardf.darc.de/contest/14090812/14090812.htm
Kasahstani pindala: 2724, 9 tuh ruutkilomeetrit
Rahvaarv (2013 a seisuga): 16 934 100
Kurss: 1 euro = 235 tenget (KZT)
Keskmine palk (erinevate küsitletud allikate põhjal): 25 000 – 150 000 KZT
Kohvi hind pealinnas: 600 – 700 KZT
Bensiini hind: 95 160 KZT, diisel 115 KZT
Pildid MM 1 - http://ardf.de/Aktuell/Ablage/2014/ARDF-WM-Burabay_2014/index_aktuell.html
Pildid MM 2 - https://www.flickr.com/photos/ddwilliams/sets/72157647655407981/
Pildid MM 3 - https://www.dropbox.com/sh/o6ls99bob7hqf4y/AADqDwwS1MjTGnt4x26s_2RUa?dl=0
Pildid Leedukate treeningvõistlusest - https://plus.google.com/u/0/photos/107960292987350631387/albums/6047082377179672129
Artikkel Postimehes - http://tarbija24.postimees.ee/2943429/vaene-rikas-riik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar