neljapäev, september 18, 2008

14. MM Hwaseong’s

English version


Kohal käidud ja olukord ära nähtud ning nüüd pärast vähest muljete settimist siis aeg ka paar sõna kirja panna.
Ühestküljest sai kohaleminek alguse sellest, et Aasia on meie rebasejahtijate jaoks eksootiline paik, mida tasub juba maailmaavastamise mõttes külastada. Teisestküljest valas õli tulle Olavsi poolne ajaloomeenutus, et me magasime eelmine aasta maha 50 aastase juubeli Eestis sportliku rebasejahi (ARDF)sünnist (1957), kui esimesed eestlased läksid itta - „Liidukatele“ Moskvasse Izmailovo parki. See ajalooline sündmus vajas ju kuidagi sportlikult tähistamist ja mis sobib selleks paremini kui järjekordne retk itta. Pealegi on kõigil rebasejahtijatel meeles veel Margus Meituse sotsmaade karikal saavutatud 3. koht Põhja-Korea pinnal, mis andis julgust, et ega Lõuna-Korea maastik sellest oluliselt ei erine ja ka see sobib põhjamaa meestele. Seega oli motivatsiooni ja põhjust kohale minna küll. Tegelikult aga läksid asjad omasoodu.

Kohaleminek toimus meil kahes jaos. Mina võistkonna esindajana läksin Eestist ära pühapäeval ja Andres ning Kalle tulid sama lennukiga mulle järgi esmaspäeval. Minu ülesandeks jäi siis kontrollimine, et kõik oleks meie kahurväe saabumiseks korras ja testida inimkatsega ära, kas lennukisse pillidega lastakse või mitte, sest teooria ja jutt on üks ning praktika alati midagi muud. Igaljuhul vedas. Keegi ei kobisenud miskit ja demonstreerida ei olnud vaja ka midagi. Pillid turvaohtu ei kujutanud.

1. september

Lennusõit läks ladusalt. Airbus A340-300 oli uus ja laiade istmevahedega, mis võimaldas isegi minul istuda nii, et esimene iste ei pressinud väga jalge pihta. Samas akna all oli küll hea silma looja lasta, sest sai toetada pead vastu seina, kuid jalgu sirutada polnud seal just kõige mugavam. Tagasitulles olin koridori kõrval ja siis sai oma koivad sirutada ka vahekäiku ning see oli juba väga hea olemine. Peaaegu nagu äriklassis. Lennukis tuli täita väike tolliformaalsuste formular, mis sai tehtud siis naabrilt laenatud pliiatsiga ja mille peale passikontrollis ametimees nina kirtsutas, sest seda pidavat ikka pastakaga tegema (mul oli aga pastakas hoopis kohvris). Lend toimus üle Venemaa ning esailgse üllatusena mitte kõige otsemat teed Põhja-Jäämere äärest vaid Helsinkist Moskva ning sealt üle Irkutski. Edasi tuli Pekingi ületamine ning lend Kollase mere kohalt Põhja-Korea piirist mööda. Maha tulime Incheoni lennuväljal, mis asub Kollases meres oleval saarel. Maismaaga ühendab saart kus asub lennuväli sild, mille alt sõidavad läbi isegi laevad. Kohati oli näha ka kilomeetrite ulatuses merepõhja, mis mõõnaperioodil on paljastunud. Saabumisel oli ilm niru, sooja ca 23 ⁰C kuid taevast kallas vihma. Esialgu oli mul selline info, et lennujaamast korraldavad kohalesõidu korraldajad vaid 02.09 ning seetõttu olin kodus tutvunud hoolikalt erinevate transpordivõimalustega Souli ümbruses. Helsinki lennujaamas üritasin ka paberil teejuhti muretseda, kuid kuna hind oli krõbe (35 €) siis pidasin targemaks pigem see raha maha seigelda, kui kaupmeestele jätta. Enne lennukile astumist märkasin Ungari meeskonda kellel oli samuti käsil tee MM-le. Seega oli mul olemas mingigi orientiir, kelle järgi Souli saabudes liikumist sättida. Lennukis naaberistmel pliiatsi laenajaks osutus aga Prantsusmaal turismiteadust studeeriv tütarlaps Sol, kes oli väga abivalmis ka lennujaamas, juhendamaks kuhu vaja minna on, et ma soovitud kohta omalkäel kohale jõuaks. Kahjuks pidin tema teenetest loobuma, sest passikontrollis sain kätte Rootsi meeskonnast Jan Palmquisti, kelle nägu oli mulle tuttav juba põhjamaade MV-lt Soomes ning siis selgus, et peale minu ja rootslaste oli lennukis veel nelja maa esindajad (norralased, taanlased, ungarlased ja ameeriklane). Seega oli selge, et nüüd tuleb nendega kokku hoida ja Sol-le head teed soovida, sest ilmselt on korealased meile kellegi vastu saatnud. Sisetunne ei petnudki, kuigi värava vastas polnud kedagi ootasime seal lähedal 5 minutit ning siis oli üks amatöör meil vastas, kes palus väheke oodata kuni buss saabub. 2 tundi hiljem olimegi hotellis check-in’i tegemas. Üllatav oli, et kuigi sõitsime magistraalteedel, oli seal siiski mitmeid liiklustroppe, mis liikumiskiirust alandasid. Esimene olulisem üllatus oli , et lennujaamas ei saanud ma oma moblaga rääkida. Selgus, et seal toimib Eestis müüdavatest telefonidest vaid 3,5G. Kahjuks mul seda ei olnud. Lennujaamas oleks võinud küll rentida 3000 won eest päevas kohapeal töötava telefoni, kuid selleks oli vaja kas krediitkaarti, mida ma põhimõtteliselt ei kasuta või oleks pidanud sisse andma sularahapandi 200000 won ulatuses. Mõtlesin, et elan selle aja ka ilma telefonita üle ning ei hakanud rentimisega mässama.

Suwoni äärelinna Hwaseong hotelli "La Vie D’or" jõudes otsustasin tutvuda lähiümbrusega. Rännak lõppes kilomeeter hotellist eemal, kui lõppes kõnnitee ja edasi sai ainult autoga. Vihmasaju tõttu ei hakanud ma jala kaugemale minema samas bussi peale ei julgenud ma ka astuda, kuna seal polnud kuskil ühtegi ladinatähte kirjas. Otsustasin pöörduda hotelli tagasi ja asusin võitlusse ajavahega, mis seisnes siis magamises. Enne põõnama minekut avastasin veel, et korraldajad olid pannud üles internetitoa, kus sai ennast kogu MM-i ajal emakeelsete uudistega kursis hoitud. Magasin hommikuni enamvähem ühe jutiga. Tegelikult olin ma ka eelmine öö üleval olnud enne reisi ning see aeg vajas tagasimagamist, seega ei valmistanud see protseduur väga suurt probleemi mulle.

2.september

Hommikul ärkasin alles pool üheksa. Ilm oli ilus, päikesepaisteline, sooja 25 ⁰C. Fuajees selgus, et Souli ekskursioon hakkab kell 9. Seega tuli teha kiire hommikusöök ja rabada veel 15. korruselt (tegelikult küll 13. korruselt) fotokas. Operatsioon õnnestus ja 50$ kergema rahataskuga algaski sõit Souli.

Hotellis on sihuke kord siis, et tõesti nagu Vahur Kersna 5 aastat tagasi Lõuna-Koreas toimunud kalameeste MM-i ülevaates väitis, et seal puuduvad numbri kujul 4. ja 13. korrus. 13 oli lihtsalt halva õnne number ning 4 pidi olema liiga sarnane sõna surmale, kui ma õigesti mäletan. Samuti puudusid kõikidel korrustel toad nr 4 ja 13. Meie 13. korrusel oli siis korruse numbriks 15 ja tubade numbritest oli meie tuba 1514 kohe pärast tuba 1512 ning meie toa järgi tuli tuba nr 1515.


Soulis näidati meile kõigepealt ära kohalik presidendi residents – Sinine maja ning juba kilomeeter enne selle asukohta keelas giid











meil ära bussi aknast pildistamine. Viimasel päeval omapäi jalutades seal kandis ei lubatud ainult filmida, kuid pildi tegemine oli OK. Esimeseks valvepostiks residentsi juurde mineval tänaval oli kilpide
ja üle meetri pikkuste kumminuiadega politseinikud.





Bussides oli nende pesa, kust ilmselt tulid välja vahetus korra-valvurid. Tee oli seal täis pikitud valgekraesid, kes aegajalt raadiosaatjaga midagi rääkisid.



Seejärel läksime vaatama ühte paljudest feodaalaega meenutavat puidust kuningalossi Changdeokgung (Changdeok Palace), mis ei olnud silma järgi



vanem kui 200 aastat.







Kuid mõned ehitised olevat siiski wiki andmetel vanemad. Samas andis see ilmet, kuidas omal ajal lood sealkandis olid. Hoolimata uudsest väljanägemisest on lossikompleks kantud tänu mõnedele 15. sajandist pärit ehitistele UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kuningalossi ümbritses aga kaasaegne asustus, mis seisnes suuremalt jaolt üle kümnekorruselistest hoonetest. Norralased tundsid aga ära UNESCO











maailmapärandi sümbolis oma Norra rebasejahi vapi , mis on loodud ca 1990 ja sellega tekkis küsimus, et kumb on plagiaat, kas UNESCO märk või Norrakate logovapp. Tolle lossi näite varal on kohalike arhitektide sojumine Viru poja kallal argumendiga, et Tallinn võib kukkuda Viru poja ehitamisel välja UNESCO maailmapärandist, sulaselge bluff. Kui Viru poeg tooks kaasa nii hullud tagajärjed, siis ilmselt poleks nimetatud loss saanudki maailmapärandi nimistusse.

Lõunasöök toimus meil Itaewon USA sõjaväelaste ja välismaalaste teenindamisele orienteerunud ärikvartali restoranis, kus sain esimese metallpulkadega söömise kogemuse Koreas. Liha pandi laua keskel olevale gaasigrillile ning küpsetati valmis meie silme all.


Edasi kulges meie teekond teletorni, kus asub Souli kõige uhkem meeste WC, mille üle kogu linn uhke on. Vedelat häda saab teha seal otse linna poole lastes ilma, et peaks pilku linna majadelt ja neilt ümbritsevatelt mägedelt ära keerama.








Viimaseks atraktsiooniks oli meile kohaliku miljööväärtusliku turutänava külastamine, kus toimus kauplemist igasuguse pudi-padiga, mis turistide rahakottide tuulutamiseks sobilik on.

Seejärel põrutasime tagasi hotelli, kus leidsin eest ka Kalle ja Andrese, kes olid teinud just seda sama mis mina esimesel päeval – reisist väljamaganud. Nüüd ma mõistsin küll, miks on Eestist Koreasse tehtavatel reisidel esimese päeva sisuks vaid hotelli minek. Ilmselt seda ajavahet ja reisiväsimust polegi muudmoodi võimalik üleelada.

Teostasime siis registreerimise protseduurid ära ja seejärel sättisime oma varustuse töökorda, sest järgmisel päeval oli plaanis treening.

3.september

Hommikul hakkas orgunn pihta. Kohale oli aetud 10 bussi, kuhu siis kogu meie seltskond maade kaupa ära paigutati. Seejärel sõitsime ummikutes istudes Gyeonggi-do lasketiirukomplekssi, mille lähedal




mäe otsas toimus pillide proov ja kohaliku metsaga tutvumine 27 ⁰C leitsakus.




Mets koosnes tihedast tokkroosivõsast (mis on ühtlasi Korea rahvuslill) ning 30-40 meetri kõrgusest vallseljakust. Järsud nõlvad ei loonud just erilist võimalust mööda samakõrgusjoont joostes liikumiseks ning võsa tegi selle lausa võimatuks. Aga nagu võistlustel selgus, oli see veel väga kerge maastik.

Igatahes mina ei kuulnud 2 m pilliga 1 rebast ja hiljem pilli autoriga konsulteerides tuli see kirjutada lihtsalt vale takistusega kõrvaklappide kasutamise arvele. Viimasel päeval sai see viga ka parandatud, kuid siis oli juba hilja. Kohaliku metsa omapära oli, et päevasel ajal siristasid miskid putukad (võib-olla kohalikud rohutirtsud) nii kõvasti, et kohati oli nende hääl metsas kõvem, kui kõrvaklapis rebase piuksumine.

Kohal olid treeningul kohalikud meedia esindajad ja show käis täie tuuriga. Hotellis telekat vaadates sai kokku loetud üle 50 kohalikukeelse telekanali. Ilmselt siis osa neist oli ka tulnud võistlusest ülevaadet tegema. Ses suhtes on see huvitav, et Lõuna-korea on pindalalt vaid kaks korda suurem kui Eesti samas rahvast elab seal ~22 korda rohkem kui meil. Eks muidugi sellise rahvaarvu juures jätkub ka vaatajaid neile 50+ kohalikule TV kanalile.

Tagasisõit läks juba sujuvamalt, sest korraldajad olid ajagraafikust kinnipidamiseks ja meie päästmiseks ummikutest kohale ajanud politseieskordi, mis toimis efektiivselt.




Pärast lõunasööki toimus avamistseremoonia Suwoni ülikooli konditsioneeritud aulas kus oli väga mõnusalt jahe olla.



Avatseremoonia kestis koos kõnede ja esinejate ning tulevärgiga ca 2,5 tundi, mis jättis meeldiva





ja kustumatu mulje.





Nii suurejoonelist avatseremooniat polnud varem ARDF võistlustel nähtud. See oli korraldajate poolt osalejatele tõsine üllatus ja näitas, et korraldus on toimunud väga kõrgel tasemel. Avamisel ei puudunud kenad tüdrukud ja aktiivsed breikarid.

Lisaks oskasid tüdrukud isegi viiuleid ja rahvalikke löök- ning vilepille mängida. Mulle tundus, et see oli live esitus, ilma matkimata ( pead ma muidugi selle peale ei anna).





Avamisel oli kohal Gyeonggi-do kuberner Kim, Moon-soo, kes kuulutas MM-i avatuks. Samas see provints on pigem nagu üks suur linn, kus erinevate Lasnamäe sarnaste linnaosade vahel on riisipõllud ja mäed.

Kalle ja Andres otsustasid seda õhtut veel Suwoni peal mööda saata ning kohalike nõustajate abiga õnnestus neil liikuda hotelli ja linna vahet kohaliku üliõpilaste ekspressiga, mille pilet maksis vaid 800 woni (8 krooni).

Õhtusöök toimus hotelli aias vabas õhus. Kohale tulid Suwoni ja Hwaseongi linnapead, kes oli ka avamisel ja pidasid lühikesed söögieelsed kõnekesed. Süüa sai kogu MM ajal palju. Tegu oli vaid selle värgi seedimisega, sest kalaroad kippusid koos munaroogadega kõhtu kinni jääma.

Mis oli Koreas väga iseloomulik oli see, et vett tuli ohtrasti tarbida, sestsooja kliima ning kerge tuule tõttu auras vedelik kehast kiiresti minema ning selleks, et ka WC-s vett saaks lasta, tuli vedelat palju peale juua.

Kohale tuli arvuliselt 411 osalejat, kellest metsa läks ~340 sportlast 31-lt maalt.

4.september

Stardipäev. Hommikul anti lõunapakike meile kätte ja sõit läks põhja poole metsa. 1,5 tundi sõitu ja siis olime kuskil teisel pool Hwaseongi. Tee äärest oli näha vaid riisipõlde ja nende vahel olevaid mägesid. Raja kaart oli harjumatu, sest palju asju oli seal teisiti kui tegelikult looduses (kaardil oli radu, mida meil kaardile ei kantagi ja samas puudusid rajad ning lagedad, mis tegelikult olid olemas. Kuna eelinfo lubas lahkesti meil läbi riisipõldude joosta, siis arvasin, et ega neid tee peal polegi, kuid rajale saades oli üllatus, et mäevallseljakud olid kaardi suhtes põiki ja nende vahel olid põllud. Esimene katse riisipõllu ületamiseks minul nurjus, sest nii kui olin põldu sisse hüpanud imes savipõhi mul parema tossu jalast ja ma olin seal sunnitud 20 cm sügavusel ~3 minutit kaevama enne, kui mulle midagi tossu meenutavat näppu jäi. Seepeale otsustasin vältida põlde, mis aga oli viga, sest niimoodi suutsin ma joosta 8-9 km asemel 19,3 km ja 5 sekundiga ületada veel ka kontrollaja, mis muidugi ei oma enam erilist tähtsust, sest vigu sai tehtud palju ja hea koht oli läinud.

Tarmo pärast võsa rammimist Foto autor: HL1DK Tarmo pärast võsa rammimist Foto autor: HL1DK

Tagantjärgi vaadates oli siiski tegemist oluliselt kergema maastikuga kui järgmisel võistluspäeval, seega parimat tulemust oleks saanud saavutada siin, kuid 29⁰C ei andnud selleks ka omalt poolt mulle just erilist võimalust. Seda oli 7-8 kraadi enam, kui ma efektiivselt kannatada oleks talunud. Lisaks peab tooma sisse ka ajafaktori oma vigade põhjendamisel. Eesti kella järgi toimus võistlus öösel, mis ei lasknud just peal kõige õigemaid otsusi kiiresti langetada (ühe sellise kriitilise hetke pärast kaotasin vähemalt 30 minutit). Ilmselt oleks asja korvanud suurem treeningpraktika pilliga, kuid seda võimalust meil Eestis ei olnud.

Tagantjärgi järgmisteks võistlusteks analüüsi tehes, sai otsustatud, et peame hiinlastelt muretsema mõlema bändi saatjate komplektid maksumusega ~15 tuhat krooni, et järgmisteks võistlusteks saaks ka Eestis kvaliteetseid treeninguid sooritada. Nüüd on vaja ainult rahaallikas leida. Hiinlased üllatasid oma tehnika pakkumistega meid positiivselt. Samas nende vastuvõtjate tundlikuse koha pealt ei oska ma veel miskit kosta, sest me pole veel hiinlastelt ostetud pille testida jõudnud.

Nagu tavaks saanud oli ka seekord sisuliselt võistluste kokkuvõttes parim meile 2m, 80m sai üldiseks komistuskiviks, kuigi Kalle üllatas seal suhteliselt hea kohaga.

Meie meeste tulemused on siis sellised ( allikas: http://www.2008ardf.org/results-2m.htm ):

M21

aL. Tarmo Gede EST 140'05 6 :( baranka )

M40

17. Kalle Kuusik EST 101'35 5

23. Andres Viira EST 109'23 5

Meeskondlik M40

10. Kalle Kuusik EST 101'35 5 210'58 10

Andres Viira EST 109'23 5


5.september

Kosumise päev. Ekskursioon Hwaseongi linna ja Samsungi tehasesse. Hwaseongis vaatasime renoveeritud kindlusemüüri ja selles asuvat kuningalossi, mis ehitati 1789 ja milles oli originaal vaid üks puuhoone aastast 1903. Kindlusemüüris on originaalehitisena säilinud ka Janganmun värav ja ilmselt osa linnamüürist, sest ka see kindlusehitis on UNESCO maailmapärandina arvel. Ülejäänud osa oli renoveeritud. Tutvusime Suwoni kesklinnas asuva mäe otsast Suwoni panoraamiga, mis oluliselt kaugelt tulnule ei erinenud Souli teletorni vaatest, sest ka siin paistis igas ilmakaares vaid üks suur elamumassiiv 15 kordsete hoonetega. Suwoni elanike arv on ju üle miljoni. Kuningalossi juures kostitati meid kuninglike sõdurite vaatemängulise esinemisega ja nende võitluskunsti demonstreerimisega. Sellist esinemist võis märgata ka Souli kuningalosside juures, mis oli mõeldud turistide lõbustamiseks ja lossidega tutvumiseks sisse meelitamiseks. Kuigi jah üksikpiletid olid olenevalt lossist täiskasvanutele summas 1000-3000 woni, mis ilmselt ei saa kellegile takistuseks, kellel ainult aega on piisavalt.

Samsungis oli kõige huvitavam atraktsioon WC, mis pärast paksema häda õiendamist pesi nupule vajutusega ära ka tagumiku ning seejärel kuivatas fööniga ka ära nii, et paberit kasutada polnudki vaja ;) Huvitav oli ka kuulda Samsungi visooni tulevikuelektrooniktööstuse arengust. Üks oluline asi oli see, et mälukaardid hakkavad üle võtma kõvaketaste funktsiooni lähitulevikus ning Samsung jahib iPod sarnaste arvutitelefonide segmenti ning ütleb, et see on lähiaastate rahalehm.



Kuninga hauakambrikülastamise ohverdasime Suwoni kesklinna ja kaubanduskeskusega tutvumisele. Korraldajad kutsusid meile kenasti takso ja saatsid meid teele. Arve ainult 9000 won-i . See hind tegi meid natuke hooletuks omal käel takso hankimisel, kuid sellest hiljem.

Suwoni kesklinnas tegelesime shoppamisega. Mina soetasin endale uue mälukaardi kuna vana 1G kaart sai juba täis klõpsitud. Soodsate hindade tõttu sai soetatud 8G SDHC kaart, mille peale saab jub nõrkemiseni reisivideosid kaameraga salvestada. Hinnaks vaid 45000 won-i. Hind, mille ma maksin aasta eest kodus kiire 1G USB (ja mälupulga) funktsionaalsusega mälukaardi eest. Elu areneb kiiresti...

Tagasisõit hotelli toimus tuntud ülikooli bussiga, mis kergendas meie kukrut á 800 woni.

Õhtusöök toimus järjekordselt õues, sest ilmselt hotelli restoran ei oleks suutnud kõiki näljaseid piisava operatiivsusega ära teenindada. Õues oli võimalik panna aga välja pikemad buffeed, kus rahvas sai oma noosi väga kiiresti kätte.

6.september

Viimane võistluspäev. Sooja 30⁰C. Sõit kohale oli lühike ja kiire, kuid enne bussi kohalejõudmist stardipaika võis aimata juba, et päev tuleb raske. Igal pool kuhu sai vaadatud paistsid ca 200 meetri suhtelise kõrgusega mäetipud ja silmapiir oli piiratud igast kandist kõrgete mäevallidega. Lootus oli veel siiski, et kaart on kuhugi mägede vahele nikerdatud, kuid see lootus ei pidanud paika. Optimaalse raja tõusumeetrite summa oli vähemalt 500 meetrit, mis oli juba 2 korda suurem minu taluvuse piirist.


Tegelikult ronisin tõusu üle 650 meetri, sest nende tõusude







võtmisel jooksis pulss liiga kõrgeks ja röövis ära kõrguse ja vahemaa taju nõlvadel olevates tihnikutes liikudes. Vale asukoha hinnag tõi kaasa ohtralt lisa tõusumeetreid ja üleliigset ajakulu ning seejärel ka veel paar kindlapeale rajavalikut, mis osutusid aga täiendavate tõusumeetrite generaatoriks. Viimased otsused olid tegelikult osaliselt tingitud ka rebaste halvast kuuldavusest, mis sundisd mind otsima paremaid levitingimusi, kuid nagu finishis selgus oli halb kuuldavus tingitud valedest kõrvaklappidest. Uskumatu, et mäed nii hullusti minu vastuvõtjakomplektile mõjusid. Selleks ei olnud ma päris valmis. Lõpuks vaatasin, et mõistlik on jätta üks rebane parem metsa, kui jälle riskeerida sekunditega kontrollajast väljajäämisega ning leppida parem poole baranka väärilise kohaga lõpuprotokollis täisbaranka asemel. Kalle suutis rasketes oludes saada 15 koha M40 klassis ja Andres leppis seekord barankaga, sest ta ei saanud ka ise aru, mis ta enne viimast rebast mäe otsas korda saatis.

Finishis sai tehtud Velikanoviga pilliäri ja veel üks 3,5MHz vastuvõtja Eestisse toomiseks hangitud (see on nüüd siis üle ja ootab uut peremeest), mis tal oli järgi veel jäänud ja mille muidu oleks moldaavlased ära võtnud.

Pärast võistlust läksime kärmelt hotelli ja sealt hotelli trasfeeriga Souli. Eesmärgiks oli külastada kohalikku elektroonikaturgu, kus pidid hinnad olema soodsamad kui isegi Jaapanis. Ühtteist seal ka silma jäi, näiteks 50% odavamad videokaamerad kui Eestis (samad mudelid loomulikult) ja kuna mul tekkis suure mälukaardi tõttu reisipiltide varundamise probleem, siis võtsin ligi 320 GB suuruse tasku USB kõvaketta (2,5“), mille hind jäi 110000 woni peale.

Tagasiteel koju sai astutud esimese ettejäänud takso peale ning palutud tal meid hotelli sõidutada. Viipekeeles toimunud vestluses näitas sell korraks kolme näppu mida me tõlgendasime kui 3 sõitjat. Pärast seda kui selgus, et ta taksomeetrit ei käivitanud ja hakkasime hinnast rääkima, selgus, et ta oli mõelnud 30000 woni. Pärast tulutut tingimist leppisime olukorraga ja lasime sellil meid selle raha eest ennast hotellini visata. Võtsime sellest õppust ja pühapäeval olime juba targemad ning siis õnnestus saada takso, mis meid 20000 woni eest ära viskas. Nüüd sai selgeks küll, miks Koreas turistidel omapäi taksoga sõita ei soovitata. Mäletatavasti suutsid korraldajad tellida ju meile takso, mis tegi sama otsa ära 9000 woni eest...

Vähemalt jõudsime lõpetamise ajaks hotelli. Lõpetamisel pakuti meile torti mille sisu oli küpsetatud... riisist. Midagi sellist pole ma varem maitsnud.

Tulemused ( allikas: http://www.2008ardf.org/results-80m.htm ):

M21

33. Tarmo Gede EST 126'56 5

M40

15. Kalle Kuusik EST 94'11 5

aL. Andres Viira EST 157'30 5

Kuna võistkonna arvestuse saamiseks peavad 2 tulemust mahtuma ajalimiiti, siis võistkonna arvestuses tulemust ei saadud ja ega meil nüüd seda saavutada mingit kohustust ka ei olnud.

7.september

Pärast hommikusööki toimetati meid transfeeriga jälle Souli. Seekord siis oli plaanis kesklinna vaatamisväärsused läbi jalutada. Linnas liikumisel oli abivahendiks metroo, mille sissepääsu näitasid meile kätte bussis olnud vene piigad, sest nad olid sinna juba varem omalkäel tulnud. Vaatasime esmalt üle ühe järjekordse kuningalossi, kus oli ka juba 1900 aastal ehitatud kivihoone ning Peterburi arhitekti tehtud külalistemaja umbes samast ajast. Lossi väravas toimus ka värvikirev vahtkonnavahetus mis lõppes turistide poseerimistega vahisõdurite kõrval ja taustal. Pildistamise suhtes olid korealased väga sõbralikult meelestatud ja seda sõbralikkust kasutasid kõik turistid aktiivselt ka ära. Pärast enese positsioneerimist sammusime kohalikku turistiinfopunkti , kus varustasime ennast linnakaartidega. Edasi tegime kiire lõunasöögi kesklinna söögikohas ja maitsesime rahvuslikke roogasid. Huvitav oli, et selle koha menüü oli põletatud puittahvlisse ja nagu ma aru sain mahtus kogu menüü ühele tahvlile ära. Seejärel sai vaadatud üle Sinine maja ja kohaliku naispolitseinkuga ennast pildistatud ning seejärel liikusime turutänavale tänavakaubanduse ja tasuta kontserdiga tutvuma. Uudishimu rahuldamise järel külastasime veelkord ka elektroonikaturgu, et ennast mõne nippet-näppet asjaga varustada ja seejärel läksime tagasi Suwoni. Õhtusöögi sõime Suwonis ühes söögikohas, kus lihagrillimine toimus gaasipliidiga otse söögilaual. Pärast sõbrustasime tänaval kohalikega, kes kostitasid meid kohaliku likööri ja merekarpidega. Taksosõit hotelli läks seekord soodsamalt kui eelmine päev, kuna olime juba natuke targemad. Kui kohalikku keelt natuke osata, siis ilmselt saaks juba normaalse hinnaga sõita ;)

8.september

Hommikul võtsime asjad ja hommikusöögikotikese näppu jätsime meid saatma jäänud organisaatoriga hüvasti ning sõitsime korraldajate poolse transfeeriga otse hotellist lennujaama. Meiega koos tulid veel ka norrakad ja rootslased sest minek oli sama lennuki peale. Saime neilt ohtralt küllakutseid oma võistlustele järgmistel aastatel, kuhu ilmselt peab suhete tugevdamiseks kohale minema. Lennujaamas võtsime suveniirina kaasa kohaliku napsu 5$ eest mille Soome turvakontroll meilt ära võttis, sest need olid suuremas pudelis kui 0,1 liitrit ja Seouli lennujaama turvakott ei loe EL-s mitte miskit (täielik ajuvabadus)... Kalle sammus aga oma pudelitega passikontrollist linna ja andis lisapagasina viinad eraldi sisse. Kätte sai ta need paar päeva hiljem Tallinna Lennujaama asemel Tartust.

Kokkuvõtteks

Võistluste korralduslik pool sujus igati. Korea raadioamatöörid olid võistluse läbiviimise nimel kõvasti pingutanud ning saanud endale ka tugevaid toetajaid. Kuigi meie tulemused jäid seekord tagasihoidlikuks võis reisiga tänu väga heale korralduslikule poolele rahule jääda. Tegemist oli sellise aktiivse puhkusega mille otsene eelarve minul jäi 15000-16000 krooni kanti + kaubandustegevuse kulud muidugi otsa ;) Saadud emotsioonide eest oli tegemist igati soodsa kulutusega ning pealegi oli tegemist kaugeima punktiga maailmas, mida Eesti rebasejahtijad on võistluste käigus seni avastanud – seega igati vääriline sündmus 51. aastase sportliku rebasejahi tähistamiseks Eestis. Vaatamata üle kümne aasta tagasi Põlvas peetud Eesti rebasejahi matustele me tegutseme siiski!

Kommentaare ei ole: